Sõjamängud

Eelmisel nädalal õnnestus pisut ajalugu teha -- osaleda esimestel Eesti taasiseseisvumisjärgsetel reservväelaste kordusõppustel. Tahtmata pisendada ettevõtmise tähtsust, tuleb tõdeda, et tegelik pilt erineb ajakirjanduses ilmunud ülioptimistlikest hinnangutest. Kuidas muidu hinnata olukorda, kus kaks jagu reserviste üksteise pihta paugutasid ja eksitusest alles siis aru said, kui vahekohtunikust lipnik «vennatapusõja» lõpetas.

Viie päevaga meest, kes viimati hoidis relva käes 5--10 aastat tagasi (kui ta Vene kroonus ehitusvägedes ei teeninud ja automaadi asemel kelluga relvastatud ei olnud), sõduriks siiski ei tee. Samamoodi ei koolita nii ruttu ei ajakirjanikku, firmajuhti ega pankurit. Kui meiesugused mehed oleks tegelikult lahingusse sattunud, oleks tulemus olnud enam kui traagiline...

On vana tõde, et sõjavägi valmistub alati eelmiseks sõjaks. Kindlasti ei näe tänapäevane sõjategevus enam välja nagu II maailmasõja aegu -- seega peab ka see töö olema tehtud XX sajandi lõpu tasemel. Viis päeva näitas aga, et tõrkuvate Iisraeli relvade ja igapäevatööd hoopis mujal tegevate meestega nikerdamine õigeid tulemusi ei anna. Mitmetel oli raske meelde jätta isegi oma rühma ja jao numbrit, rääkimata keerulisemast!

Äkki oleks lahendus palgasõdurites -- väikestes, kuid hea väljaõppega üksustes? Selge, et Eesti vastu suunatud tõsisele agressioonile ei pea me pikemat aega vastu ühel ega teisel moel, kuid vastu tuleks hakata. Seda aga siis ka nii, et asi farsina välja ei kukuks. Samas -- palgasõdureid saavad endale lubada ainult väga rikkad riigid...

Sõda ei saagi odav olla. Kaitsejõudude peastaap pole veel oma arvepidamist kokku löönud, kuid selge, et iseenesest tagasihoidlik õppus läks maksma üsna kopsaka summa ja tulemus ei olnud see, mida oodati.