Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saku, Tartu ja püha lobby
Ma pole kindel, kas õlletööstuste juhid-omanikud on Eestis kõige vingemad lobby-tegijad, aga kõvad mehed on nad küll. Võimukoridorides liiguvad järjekordsed ettepanekud õlleaktsiisimäärade muutmise kohta. Viimastel aastatel on rahandusministeeriumisse kõikvõimalikke õlleaktsiisialaseid eelnõusid saabunud kümneid.
Tundub, justkui oleks õlletootjad ja õlu Eesti elu algus ja ots. Kui õlletootjatele miski ei meeldi, luuakse uus alkoholiaktsiisi seaduse muutmise seadus.
Kui varem oli nii, et Saku õlletehas kostis kogu õlletööstuse eest ja tegi lobby eelkõige kaitseks impordi eest, siis nüüd on Saku tehasele Tartu õlletehase näol võrdeväärne kuluaaritegija. Kaks Eesti suurimat õlletöösturit on piigid ristanud. Enam ei tegelda kogu Eesti õlletööstuse kaitsmisega, vaid iseenda huvide eest võitlemisega.
Mõlemad firmad on kas tervenisti või enamikul määral välisomanike käes ning mõlemad on teistest kohalikest mõneti ette arenenud. Seda mitte ainult tootmise moderniseerimise osas vaid ka müügi korralduse, reklaamitöö professionaalsuse ja turuosa suuruse osas. Näib, et vastased väärivad teineteist.
Kogu nali on aga selles, et statistika järgi pole kõikide aktsiismäärade muutmiste kiuste kardinaalseid muutusi turul toimunud. Ikka on Saku esimene, Tartu teine ja importõlu kolmas. Pingerida on sama, hoolimata sellest, kelle kasuks seadus parasjagu töötab.
Kas tõesti on asi sealmaal, et kogu see muutuste muutmise seaduste jama käib sportlikust huvist, et kes kellele ära teeb. Ehk on meil õlle kõrval veel eluvaldkondi, mille reguleerimine vajaks aktiivsemat seadusloomet.
Spordialasid, millest mõõtu võtta on aga teisigi. Näiteks poks või male