Streik ei lahenda muresid

Eesti haridussüsteemis valit-seb sama närune olukord kui poolteist kuud tagasi ja jääbki valitsema, kui põhjalikke muudatusi ei tule. Kord või paar aastas rakendatakse see mõne ametiühingulis-poliitilise vankri ette, ähvardatakse streigiga, kuid karavan liigub ikka vales suunas edasi.

7. oktoobri juhtkirjas tegime ettepaneku: kogu haridussüsteem tuleb muuta tasuliseks, vähendades proportsionaalselt maksukoormust. Julgeme kinnitada, et tänane õpetajate hoiatusstreik ei lahenda tegelikult midagi, kui jäädakse edaspidigi ainult riigist või omavalitsusest sõltuma.

Streiginõudmistega tahetakse muuta ainult tagajärge, mitte põhjust. Aastaid sama juttu rääkivad õpetajad peaksid ükskord mõistma, et riik oma suhtumist neisse ei muuda. Vaja on haridussüsteemi radikaalset reformi, mitte pikka ja pidevat kroonide nuiamist. Surm ka ei võta sealt, kust võtta ei anna.

Aga võttis ju, võidakse vastu vaielda. Väikesepalgaliste õpetajate hädakisa märgati. Isamaaliidu eestvedamisel hääletati riigieelarve eelnõusse 200 miljonit krooni, mis tagaks munitsipaalkoolide õpetajatele 1000 krooni palgalisa kuus.

Paraku jäi Isamaaliidul koolitöö nõrgaks ning uutmistuhinas unustati kogemata või meelega umbes 2000 riigikoolide pedagoogi, kelle palka need miljonid ei mõjutaks. Palgatõusu katteks pakuti aga üldsõnaliselt riigiasutuste omatulusid, mida eelarve ei kajasta.

Rahandusministeerium väitis oma vastukäigus, et jaotada saaks vaid 178 miljonit, mis on aga niigi haridus- ja kultuuriasutuste omatulu. Seega anti mõista, et põhimõtteliselt on tõesti võimalik teatritelt piletiraha ära võtta ja eelarve kaudu õpetajatele palkadeks maksta, mis oleks üks nokk-kinni-saba-lahti-mäng.

Nii võib streigikorraldaja TALO jääda rumalasse seisu, sest õpetajate palgatõusuraha võetaks teiste TALO liikmete, näiteks kultuuriasutuste ning kutse- ja ülikoolide taskust.

Tõsimeelsete õpetajate head kavatsused ja probleemile lahenduse otsimise muutis täiesti farsiks Maarahva Erakond, kes tegi ettepaneku suurendada õpetajate palgaraha veel 100 miljoni võrra. Selle katteks tehti ettepanek kehtestada mõned mõõdukad kaitsetollid. Nii hoolitseksid nad ühtlasi selle eest, kuidas õpetajad oma suuremast palgast kiiresti lahti saaksid, sest tollide kehtestamisega kaasneb hinnatõus.

Kui juba streikida, siis ei tuleks nõuda riigilt üha rohkem raha, vaid seda, et riik annaks võimalikult kiiresti haridusasutused erakätesse. Vastu tuleks astuda haridusjuhtidele, kes praegusest süsteemist kümne küünega kinni hoiavad; poliitikutele, kes hariduse sildi all sotsiaalpoliitikat ajavad jne. Tänase hoiatusega ei liitu kuuldavasti paljud maakoolide õpetajad, sest paljus paigus on kool suurim tööandja. Selles valguses on piinlik streikida.

Ka ei ühine streigiga näiteks prantsuse lütseumi õpetajad. Põhjus on lihtne: riigipalgale lisaks maksvad neile osa sissetulekust lapsevanemad. Seega, võimalusi õpetaja ameti väärtustamiseks on küll.

Kuid selle asemel, et ühiskond võtaks riiklikud või munitsipaalerakoolid ning varjatud õppemaksu vaikivalt omaks, tuleks anda koolid ja haridus ametlikult erakätesse.

Peale koolide ka raamatukogud, muuseumid, teatrid jms asutused, mille töötajate probleemid on sarnased õpetajate omadele.

Samal ajal tuleks vähendada üksikisiku tulumaksu proportsionaalselt nendele valdkondadele mineva osa võrra.

Siis saaks iga maksumaksja ise ja otse osta koolilt enda, oma lapse või lapselapse õpetamise teenust. Ning kool oleks huvitatud, et tema teenus ja teenuse pakkuja vastaksid tasemele nii teadmiste kui sissetulekute poolest.