Riik tahab endale jätta osa sideärist

Riigi osalus ja roll majanduses peab olema minimaalne. Telekomi erastamiskava järgi see oluliselt ei vähene. Osaluse müümiseks telekommunikatsiooni valdkonnas valiti väga keeruline tee. Müües Eesti Telekomist ligi poole, jääb riigile veerand nii Eesti Telefonis kui EMTs, ent enamusosaluse kaudu Telekomis säilitatakse kontroll sidesuurettevõtete üle.

Riigi kontrolli säilitamise pooldajad rõhuvad kunagi sõlmitud kontsessioonilepingule, sellele, et kui kaob riigi kontroll Eesti Telefoni üle, ei hoolitse keegi enam maaside arendamise eest, sest palju magusam tükk on side linnades ja rahvusvahelised kaugekõned.

Samas ei maksa unustada fakti, et mobiilside areneb meil üha jõudsamalt, taksid alanevad. Pealegi, kui sidetippjuhte uskuda, on meil maasidega kõik korras -- Piirissaare telefoniseerimisega tähistas Eesti Telefon oma regionaalpoliitiliste projektide «Igasse külla telefon» ja «Kõigile väikesaartele telefon» täitmist.

Sidet maapiirkondades ei pea riik tagama kontsessiooni ega osaluse kaudu sideettevõtetes. Kui riikliku regionaalpoliitika huvides peab kuskil ääremaal elu säilimiseks olema telefon, tellib ta selle töö telekommunikatsioonifirmalt.

Teine põhjus, miks riik iga hinna eest osalust ja kontrolli sideäri üle omada tahab, on see, et telesidest on saanud üks perspektiivne ja väga suurt tulu tõotav valdkond. Kasumilõikamine on aga ettevõtja ambitsioon, mitte riigi rida. Pealegi on riik endale niigi seadustanud sissetulekud, käibe- ja tulumaksu näol.

Tondina nähakse müügi juures ka võimalust, et Rootsi Teliast saab Eesti sideturul monopol. Samas on sellesama kontsessiooniga enamik turust rootslastele-soomlastele juba mitu aatat tagasi maha mängitud. Lõppkokkuvõttes leitakse ka praeguse keerulise erastamisskeemi juures võimalus, et lõpuks kontrollib ettevõtet ikkagi ainult üks omanik.

Toimetus leiab, et riik ei pea tegelema majandusega ja keerulisi teid otsides mingi ettevõtte või valdkonna üle kontrolli säilitama.