Inimesed ahvilõksus

Ahvikene ei oska võib-olla tõesti aru saada, et pähklid ei vedele sugugi juhuslikult näiliselt ülilihtsalt kättesaadavana tema nina all. Inimesel peaks küll kohe kahtlus tekkima, kui absoluutselt võõras inimene talle kullavihma lubab. Miks peaks üks automüügifirma pakkuma inimesele laenu eest aastas 84% dividende, kui pangast saaks selle raha kätte 15--20 protsendiga aastas? Miks peavad majandusest kaugelseisvad inimesed end targemaks pankade laenuosakondade analüütikutest? Sama kehtib ka ülisoodsate äri- ja tööpakkumiste kohta, kui tingimuseks on esialgne (tagatiseta) sissemaks. Tegelikult mitu korda kasulikumat äri pakub ajalehe kaudu võõrastele ainult loll. Lolli juhtimisel äri tegemine on rahakotile veelgi ohtlikum kui kaabakaga mesti löömine.

Võiks lõpetuseks resümeerida, et vanasti said lollid peksa kirikus ja tänapäeval antakse neile monetaarne keretäis börsil. Kõik on nende endi süü -- ise tassisid raha sulidele kaukasse. Olgu järgmine kord targemad!

Asjal on siiski üks konks juures, mida tsiviliseeritud ühiskonnas ammu tähele pandi ning majanduse reguleerimisel arvestatakse. Iga inimene on paljudel elualadel võhik. Tsiviliseeritud ühiskonnas hoolitseb riik, et kõrgelt kvalifitseeritud petised inimesi nende teadmatust kasutades röövima ei pääseks. Eestis on pseudoliberaalid tõstnud kontrollimatuse ja vastutamatuse poliitika ausse. Inimene on kaitsetuna kelmide meelevalda antud.

Meil tegutseb Eesti Panga litsentsita laenukontor avalikult ja ajalehereklaami tehes kaks aastat. Eesti Pank ei võta midagi ette, sest temalt pole ju litsentsi küsitudki.

Eesti majandusalane seadustik on majanduslikult absoluutselt võhiklikus õiguskaitsesüsteemis välja töötatud ja pseudoliberaalses parlamendis kinnitamist leidnud tõesti sellisena, et kindlalt kaitstud on ainult juhuslikult vahele jäänud kurjategijate huvid. Elementaarnegi majandusliku kuritegevuse preventsioon on sellise seadustiku alusel mõeldamatu. Justiitsministeerium ja parlament ei tunne ennast õigusliku anarhia ja nihilismi süvendamise eest vastutavatena.

Me kõik liigume Eestis majanduslike, tehniliste, meditsiiniliste ja juriidiliste ahvilõksude rägastikus. Nendesse jääb palju meie kõigi raha, aega ja närve. Aga kõige hullem, sinna kaob ka meie usk Eesti riigi tulevikku. Pikk tee on meil käia ahviriigist tsiviliseeritud õigusriiki. Eesti poliitikud ja ametnikud ei näita aga veel üles vähimatki soovi sinnapoole teele asuda.

Janno Reiljan on Tartu ülikooli välismajandusprofessor.