Uute autode aktsiis on lõpuni läbi mõtlemata

Et Eesti väliskaubandus on pidevalt puudujäägiga, pole üllatuseks kellelegi. Üllatus oli see, et alajaotus «transpordivahendid» moodustas 1997. a impordist tervelt 10,8%. Ehkki transpordivahendite alla kuuluvad nii sõidu- kui kaubaautod, traktorid jne, on makromajanduslik etteheide suunatud uutele sõiduautodele. Et miks me nii palju uusi sõiduautosid ostame!

Transpordivahendite import oli 1997. a 5,045 mld kr, mis annab tõepoolest kaaluka panuse 18,013miljardilisse väliskaubanduse puudujääki. Samas on selge, et uusi autosid ei saa teha väliskaubanduse puudujäägis ainuvastutavaks. Kuid uued autod on lihtne ränga aktsiisi alla panna: vana suhtumise järgi luksuskaup.

Mulle oli uudiseks, et uued sõiduautod on ka praegu aktsiisi all, ehkki mitte väga suurelt. Aktsiisi suuruseks on praegu 1000 kr + üks kroon iga cm³ pealt alla kolmeliitrise mahu puhul, üle selle aga kolm krooni iga cm³ pealt. Tavalise keskklassi auto aktsiis on seega praegu 2600--3000 kr. Et rahandusminister nägi Budapestis tunduvalt vähem uusi suure silindrimahuga autosid kui Eestis, plaanib Eesti tõsta uute autode aktsiisi 10--15 kroonini cm³ kohta. Sellega tõuseks makromajanduse hüvanguks makstav summa 25 000--30 000 kroonini juba keskklassi auto puhul.

Viibides välisriigis, kõrvutad tahes tahtmata sealset elu-olu Eesti omaga. Üks tähelepanuväärsus on kindlasti konkreetse riigi autopark. Viibisin Budapestis 1993. aastal ja juba siis nägi Eesti autopark tunduvalt parem välja, ja see pani veidi imestama. Kuigi väliskaubanduse puudujäägi seisukohalt tunduvad kehvad autod riigile meelepärased, käivad kehvade autodega vaieldamatult kaasas probleemid.

Budapestis sõitis ringi palju Trabante, mida keskkonnaohtlikkuse pärast paljudesse riikidesse tuua ei lubata, loodetavasti ka Eestisse mitte. Teiseks ei tule vanemate autode varuosad mujalt kui piiri tagant. Aktsiisi tõstmisega saavutame uute autode läbimüügi vähenemise, aga varuosade import suureneb. Masinapark hakkab uuenemise asemel vananema. Lõpuks pole selge, kas loodetud makromajanduslikku efekti üldse on. Pole kindel, kas teedel roomavad romud on üldse parem visiitkaart kui uued autod.

Kolmandaks näib mulle riigi sekkumine turumajandusse ebaeetiline, iseäranis, kui riik ise autosid ei tooda. Alajaotuses «transpordivahendid» ei saa parimagi tahtmise juures kodumaist kaupa eelistada. Seega võiks kõiki plusse ja miinuseid veel põhjalikult kaaluda.