Monopolisõbralik turumajandus

Tallinna linnale kuuluvad monopool- sed ettevõtted teevad tõsiseid jõupingutusi, et oma käsi võimalikult sügavale tarbija rahakotti pista. Näiteks soovivad Tallinna Soojuse esindajad, et linn välistaks igasuguse konkurentsi soojusmajanduses, nimetades oma ettekujutust reguleeritud turumajanduseks.

Äripäeva arvates ei ole konkurentsi kaotamine soojusmajanduses millegagi põhjendatud ja selline võimalus tuleks Tallinna energiakontseptsioonis välistada.

Tuleb säilitada praegune olukord, kus tarbija saab valida, kas ta ostab soojusenergiat Tallinna Soojuselt, Eesti Gaasilt, Eesti Energialt või kelleltki neljandalt. Ainult nii on võimalik sundida energiaettevõtteid püüdlema parema klienditeeninduse ja kliendisõbraliku hinnapoliitika poole.

Energiakontseptsiooni koostamisel on vaadeldud kolme varianti. Esimene on, et kütteliigi valiku teeb tarbija. Teise variandi kohaselt koondatakse kõik kommunaalteenused ühe suure linnale kuuluva ettevõtte kätte. Kolmanda võimalusena nähakse energiamajanduses kohaliku omavalitsuse kontrolli kehtestamist, mis tähendab, et linnavalitsus hakkab otsustama, millises linnaosas millist soojusenergiaga varustamise võimalust kasutatakse. Tallinna Soojus pooldab viimast varianti.

Tegelikult sarnaneb see kolmas võimalus rohkem käsumajandusega, sest otsust ei tee tarbija, vaid kohalik omavalitsus. Tarbija jaoks kaovad alternatiivid ja soojusvarustuses kinnistatakse täielik monopoolsus. Põhimõtteliselt tahetakse linnavalitsuse vahendusel luua midagi kartellisarnast. Tootjad jagavad omavahel ära Tallinna soojusturu ja panevad nii tarbijad sundseisu.

Tallinna Soojus ihub hammast nn magalates asuvatele paneelmajadele. Eesmärk on pidurdada paneelmajade üleminekut gaasiküttele.

Tallinna Soojuse esindajad väidavad, et on ebaotstarbekas rajada ühte linnaossa gaasitrasse, soojustrasse ja elektriliine.

Soojustootja seisukohalt on see muidugi ebaotstarbekas ja kõige parem oleks täielik monopoolsus. Kliendi seisukohast on aga just oluline valikuvõimalus ja sellepärast ei tohiks linn sellist regulatsiooni teostama hakata.

Loomulikult on raske tõsta Tallinna Soojuse suguse ettevõtte efektiivsust ja parandada klienditeenindust. Lihtsam lahendus probleemidele on teenuste hinna tõus, mis võib aga tuua kaasa klientide lahkumise. Et seda vältida, ongi vaja alternatiivsed võimalused kaotada.

Seda, mis alternatiivide puudumine tarbijale kaasa toob, näitab väga ilmekalt Tallinna Vee otsus tõsta 1. juulist liitumistasu. Keskmise suurusega eramu peab hakkama senise 25 000 krooni asemel Tallinna Veele maksma 95 000 krooni.