Dvigatel teelahkmel

Balti laevaremonditehase juht Fjodor Berman leiab, et Dvigateli on raske päästa. «Palju aega on raisatud, aga tulemusi pole,» lausub ta.

Kui Nõukogude ajal oli Dvigateli käive mitu korda Balti laevaremonditehase omast suurem, siis viimastel aastatel on Dvigatel teavitanud saja miljoni krooni kanti jäävast käibest.

«See pole ju mingi müük,» ütleb Berman. Et Dvigatel jalgadele saaks, oleks neil vaja miljardi või isegi poolteise miljardi suurust käivet, märgib laevaremonditehase juht.

Tehase tehnoloogiat kiitis ka ettevõtte erastamiseelne peadirektor Vladimir Galkin, kes üritas selle loosungiga maailma minna. Maailmakaardile ei jõutud, kuid Galkinit tunnustati edukatele ärimeestele jagatava pronksist buldogiga. Galkinil on nüüdki Dvigateli peahoones oma tuba, ta on ettevõtte nõukogu liige.

Üle 30 aasta Dvigatelis töötanud tsehhijuhi Mihhail Rakovi nime võib näha ettevõtte territooriumile püstitatud kivist auraamatu külgedel. Auraamatusse saada oli nõukogude ajal suur tunnustus.

Eesti mõistes oli Dvigatel varem suur tehas. Umbes 40 hektaril laiuvas tehases töötas siis üle 6000 inimese. Nüüd töötab Dvigatelis 640 inimest. Tootmispindadest on kasutusel kolmandik.

Vana tsehhijuht nendib, praegu teeb Dvigatel labast metallitööd võrreldes omaaegsega, mil tehti seadmeid N Liidu aatomitööstusele.

Praegu keevitatakse samas tsehhis Norra firmadele eriotstarbelisi torusid, trumleid, laeva rooliseadmeid ja detaile Saksa juurviljatöötlemismasinatele. Kohas, kus kunagi poleeritud põrandal valgetes kitlites tööd tehti, käib nüüd suur keevitamine.

Dvigateli suur probleem on käibevahendite puudumine. Ka hiljuti Dvigateli tulnud tootmisjuht Koit Kaaristu tunnistas käiberaha nappust, kui oli kiire elektrivõla maksmisega. Tema sõnul tuli 2,4 miljoni kroonine elektrivõlg tasuda mujale plaanitud rahaga.

Dvigateli veteran Rakov on kibestunud. Hiljuti sai veteran lõpuks kätte nelja kuu palga.

Rakov ütleb otse, et Nõukogude ajal oli kindlasti palju puudusi, kuid palk maksti välja alati õigel ajal. Suurema viivitamisega jõuab palk praegu kontoritöötajateni. Tsehhitöötaja pidi oma palga kiiremini, kuid tihti siiski hinemisega kätte saama.

Pärnits tunnistab, et võib maksta kogu palgavõla, aga see raha tuleb võtta ettevõtte arengu arvelt.

Tsehhijuht omakorda hoiatab, et viivitamine palgaga mõjub ruineerivalt keevitajale või lukksepale. Pole siis ime, et paremad töömehed kipuvad Balti laevaremonditehasesse minema, kus tuhat krooni kõrgem palk. «Kui ma oleksin 27aastane, kaaluksin ka,» ütleb Rakov.

Siiski ei taha vana tsehhijuht uskuda, et Dvigatel kunagi tippu ei tõuse. «Lootus sureb ju viimasena,» ütleb ta.

Rakovil on mõnikümmend töötajate firma ASi Dvital aktsiat, mis on Dvigateli üks osanik. Kunagi sai ta ka paarsada krooni dividende.

Kui Pärnits tunnistab, et Dvigatelis ei jätku kaasaegse mõtlemisega juhte, siis vana tsehhijuht märgib, et puudu on hoopis headest töötajatest tsehhis. «Kui meil vanasti olid probleemid tellimuste täitmisega seotud sellega, et tööd oli liiga palju, siis nüüd on inimestest puudus,» lausus Rakov.

Sel aastal esimesed eurokeevitajad diplomeerinud Lasnamäe kutsekool annab igal aastal Dvigatelile 30 lõpetanut, mis Pärnitsa sõnul peaks kaadriprobleemi lahendama.

Pärnits loodab, et endine Tallinna linnavolikogu esimees Koit Kaaristu paneb Dvigatelis lõpuks asjad liikuma. On olemas tellimused, suuremad, kui täita jõuaks, ja on Saksamaal kõrbenud, kuid siiski kogenud partnerid.

Tootmisdirektor Kaaristu lubabki, et praegu 100 miljoni kroonise käibega töötava Dvigateli käive on kahe aasta pärast 250 miljonit. Sellel aastal investeerib Dvigatel viis miljonit krooni tehnoloogia moderniseerimisse.

Varem Dvigatelis juhatuse esimehena töötanud Olev Rohumäe ütles kunagi, et Dvigatelis on alati plaanid suured olnud, aga tegusid ja reaalset raha plaanide käivitamiseks ei ole.