Tõenäoliselt võib majandusolukorraga rohkem rahul olla kui aasta tagasi. Väliskeskkond on muidugi endiselt habras, kuid seda Eesti ise ei saa mõjutada.

On küll arvajaid, kes leiavad, et olukord on hull, tihtilugu on nende positsioon tugevam. Sümptomid, mida välja tuuakse, on aga ootuspärased ja loomulikud.

Jah, kindlasti. See on suhteliselt tundlik valdkond kõiksugu buumide suhtes. Kinnisvarasektori tugevus sõltub paljuski inimeste ja pankade hinnangutest.

Mis puudutab laenu andmist, siis need miljonid, mida Eesti näitas möödunud aastal maailmale, on täiesti erakordsed. Andis päris pika puuga kõigile teistele riikidele.

See on kahtlemata ohtlik selles mõttes, et laenude mahu ja majanduse mahu suhe on suhteliselt väike.

Eesti pankade suhtes rakendatud normatiivid erinevad muu maailma omadest sellega, et on määratud natuke kõrgem adekvaatsuse piir, mis on loomulik, arvestades suhteliselt ebastabiilset keskkonda. Selleks on vaja, et pankadel oleks rohkem kapitali. Samas siiski pole vajalik normatiive tõsta, kasuminäitajad on esimesel poolaastal head olnud.

Praegu on pankade kohustusliku reservi määr 10%, aga see peab olema kuu keskmine. 20% sellest kümnest võib olla ka kassas. Päeva miinimum on 40% sellest kümnest, võib ka alla selle minna, aga siis tuleb pangal trahvi tasuda. Kapitali adekvaatsuse piirmäär on samuti 10%.

Jäme hinnang sellele oleks, et meie hinnatase on madalam kui mujal, ja mingi aja jooksul peame jõudma sellele tasemele, mis on teistes Euroopa riikides. Niisiis võib prognoosida lääneriikidest kõrgemat inflatsiooni, see käib kaasas majanduse arenguga, arvestades seda, kust me siiski tuleme. Kuid selle tempo ei tõuse, inflatsioon jääb alla 10%.

Jooksevkonto defitsiit on loomulik, sest investeerida on vaja. Investeeringute tase Eestis on päris kõrge, kuid madalam siiski Aasia riikide omast, kus kriiside põhjuseks olidki üleinvesteeringud.