Kas Hoiupanga musta pesu avalik pesemine on õigustatud?

Selles mõttes on Jüri Mõisa esinemise sügavalt negatiivne toon arusaadav. Kui ilmnevad hiljem mingisugused meelega tekitatud probleemid, siis on pahameel õigustatud.

See on äärmiselt eestlaslik, et lähemad sõbrad või tuttavad hakkavad mingil hetkel tõsiselt oma muresid klaarima.

Teisest küljest on mitmete süüdistuste puhul, mis seal vastastikku lennanud on, toetutud rohkem ajakirjanduses ilmunud infole ja mul on raske öelda, kui suur on ühe või teise asjaosalise süü. Aluseks peavad ikkagi olema faktid. Kindlasti on Jüri Mõis inimene, kes Hansa- ja Hoiupanga ühinemist puudutavaid fakte paremini teab kui laiem avalikkus. Aga ütleme, et tema süüdistused on võtnud sellise karmi iseloomu. Mis muidugi puudutab neid Hoiupanga juhtide suuri lahkumiskompensatsioone, siis see tundub igale inimesele mõistusevastane.

Loomulikult on hea, kui esinenud kuritar-vitused päevavalgele tuuakse ja neist ka avalikult ning objektiivselt räägitakse. Vähendatakse ju ette «luukerede» ootamatut väljaujumist ja nende kasutamist kellegi hilisemaks mõjutamiseks. Ent «avameelitseda» tohiks vaid faktidele toetudes, mitte kuulujutte või ainult omaenese kontsentreeritud tarkust kasutades.

Tõsi, hetkel jääb mulje, et mitmed paljastused on esitatud äärmiselt must-valgel skaalal ja mõnikord õela alatooniga. Ent see võib olla tingitud konkreetsete inimeste silmavaate avarusest. Lisaks soovitaks igaühele näha teise silmas asuva palgi kõrval võimalikke pinde ka enda ümbruskonnas ning sealgi esinevad(nud) apsud ise välja tuua. Et tulevikus halbu üllatusi ei juhtuks.

Muidugi võiks arutleda ka nii, et tuhka loetakse tavaliselt väga heaks väetiseks. Ehk teisisõnu: pärast põlenud maa taktika kasutamist lööb nii mõnigi viljapuu eriti uhkelt ja kiirelt õide.