Kriis käes, kaost veel ei ole

Välisanalüütikute hinnangul läksid Vene reformipoliitikud alt sellega, kui nad arvasid, et suurettevõtete erastamise, liberaalse kaubanduse ja makromajandusliku stabiilsuse loomisega on majanduskasv automaatselt tagatud. Tegelikult ei ole turumajandus reaalmajandusse jõudnudki. Tootmine jätkub endistes tehastes endiste seadmetega, üksnes endistest juhtidest on saanud uued omanikud, kes aga ei ole suutnud ei tootmist ajakohastada ega riigimakse ja palku maksta.

Venemaa majandus on otsekui kahestunud: jagunedes tinglikult finantssektoriks ja reaalmajanduseks. Kaheksa aastaga on turumajandus jõudnud üksnes finantssektorisse ja ka teenindusse. Kuid isegi finantssektoris on turumajandusest kohatu rääkida, sest enamik 1400 kommertspangast ei tegele panga põhitöö, laenuandmisega, vaid peamiselt valuuta- ja obligatsioonispekulatsioonidega ning Venemaalt kapitali väljavoolu pumbana.

Venemaa arengut määravad neli põhilist tegurit -- rubla väärtus, pankade saatus, välisinvestorite käitumine ja poliitika. Raha väärtust ei pea asjatundjad määravaks, kuigi ostujõudu minetavaid inimesi võib tabada ?okk, mis muudab nad äärmuspoliitikutele kergesti manipuleeritavaks.

Heitlus pankade püsimajäämise pärast tuleb äge. Nõrkade pankade pankrotti laskmine tugevdaks kindlasti pangasüsteemi tervikuna, kuid on märgata, et oligarhiad suruvad pankade päästmise nimel peale raha juurdetrükkimist, mis kiirendaks inflatsiooni.

Tähtis on kindlasti tagasi võita välisinvestorite usaldus, sest ilma välisrahata on raske praegusest olukorrast välja tulla. Ent kõige tähtsam on poliitika: kuivõrd tegutsemisvõimeliseks kujuneb T?ernomõrdini valitsus ja kui mõjutatav on see erakondadest. Sest venima jääv finantskriis kasvab paratamatult üle kaoseks, mille muudab ohtlikuks impeeriumist päranduseks jäänud tuumarelv. See on ka kõik, mis endisest suurriigist järel on, sest Venemaa majandus on Financial Timesi andmetel väiksem kui tillukesel ?veitsil ja tema krediidireiting jääb alla isegi Indoneesiale.