Euroopa Liit toob rohkem head

Eesti on edukalt asunud ühinemislä-birääkimistele Euroopa Liiduga (EL). See on vaieldamatult suur tunnustus Eesti välispoliitikale, mis on võtnud ELi oma südameasjaks. Samas ei kannaks välispoliitilised jõupingutused sedavõrd tõhusat vilja, kui midagi rohkemat Eestil tagataskus poleks. Vaevalt et paljas soov kuhugi astuda teeks vastuvõtjate meeled leebemaks.

Kas mitte Eesti edukus majanduse vallas pole olnud üks soodustavaid põhjusi. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on Eestis 37% ELi keskmisest -- seda on vähe, aga tunduvalt rohkem kui Lätis või Leedus.

Meie lõunanaabrite juures on majanduse riiklik reguleerimine laiemalt levinud, see pole aga (positiivseid) tulemusi andnud. Nii et Eestil on, mille üle uhke olla, aga edu ei tohi käest mängida -- me pole veel vastu võetud ja läbirääkimised võivad jäädagi venima. Eesti ise ei ole siiski päris üksmeelsel seisukohal, kas liitumine ELiga on ikka hea. Kuigi intuitiivselt tundub, et õige on edasi minna, ühineda ELiga, mitte jääda omaette. Rumal oleks vabatahtlikult öelda ära võimalusest, mida ei pakuta just igaühele. Samaväärne oleks, kui teid tahetakse edutada suuremasse organisatsiooni, aga te ei julge oma jah-sõna öelda, sest kardate muutusi. Ratsionaalne on siiski kõik ELi astumise plussid-miinused läbi arutada: kas meil on tähtsast sammust rohkem võita või kaotada.

Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist