Selgitus «vara jagamise tüli» kohta

«Tüli» pole mitte niivõrd vara ümber, kuivõrd õiguse ja õigluse ümber. Artikli autor väidab, et 1993. a «Usuasjade talitus seadustas Konstantinoopoli patriarhaadile alluva Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) iseseisva juriidilise isikuna».

1993. a ei võtnud Konstantinoopoli patriarhaat veel kirikulõhet oma omofori alla, kirikulõhe lihtsalt väitis, justkui poleks Konstantinoopoli patriarhaadile allumine Eestis katkenudki, usuasjade talitus aga omistas endale kohtuvõimu eesõiguse otsustada, kes on õigusjärglane, seadustades ebaseadusliku struktuuri.

Küsimus «vara jagamisest» pole ei peamine ega ka majanduslik oma olemuselt. Otsustav on küsimus kiriklikust südametunnistusest emakiriku suhtes ja ajaloolise õiguse suhtes: kui me läheksime kirikuvõimu usurpeeriva Stockholmi Sinodi alluvusse, siis saavutaksime patu hinnaga oma koguduse õigusjärgsuse tunnustamise; kui aga registreeruksime kui uusmoodustatud struktuur, mis tekkinuks nagu okupatsiooni tulemusel, siis tunnistaksime, nagu oleks põhjendatud laimavad süüdistused kollaboratsionismis.

Seepärast me taotlemegi enda kui EAÕK selle õigusjärgse episkopaalse struktuuriosa tunnustamist, kes säilitab kanoonilist allumist pühimale patriarhile Aleksius II-le.

Ka varade küsimus pole olemuselt puhtmajanduslik. Me ei pretendeeri suletud koguduste varale ega ka nende koguduste varale, kes on end registreerinud Stockholmi Sinodi alla. Meie kirik võib leppida sellega, et ta ei saa maade, majade ja muu vara omanikuks, mis talle kuulusid enne 1940. a ja on loodud koguduse liikmete vahenditega.

Jah, me oleme harjunud kannatama paljut nõukogude ajal. Kuid mingil tingimusel ei saa me loobuda pühakodadest ja nendes asuvatest pühadustest. Ja seda mõistavad ka suurepäraselt need, kes tellisid artikli ülalmainitud provokatiivse pealkirjaga.