Tao rauda, kuni see on kuum

Idast tuleb tõepoolest järjest süngemat infot: Venemaa sisemajanduse kogutoodang vähenes tänavu üheksa kuuga 9,9%, septembris tõusid tarbijahinnad 38,4 protsenti. Ligi kolmandik elanikkonnast sai tulusid alla elatusmiinimumi ja töötute arv on tõusnud 11,5%. Teisisõnu on Vene tarbija ja ettevõtja ostujõud väga kiiresti langenud. On ennustatud, et Venemaa peab omal jõul vastu kõige rohkem aasta lõpuni, siis tuleb hakata toidukaupu sisse ostma.

Venemaa on mõistnud, et leebem tollipoliitika muudab importkauba tarbijale kättesaadavamaks, ning alandanud imporditolle poole võrra. Vene võimukoridorides kõneldakse ka Eestile kehtestatud topelttollide kaotamisest. See nõuab Venemaalt poliitilist otsust. Miks ei peaks meie valitsus sellele heatahtlikult kaasa aitama. Praegu on välisministri ametis Raul Mälk, keda Venemaa tunnustab ja kes võiks seetõttu Vene kanguse murda.

Tollide vähendamisest pole kasu, kui Venemaa ei luba riigist valuutat välja -- ei ole meie ettevõtjatel midagi peale hakata väärtust kaotavate rubladega. Venemaa valitsus kinnitas laupäeval majanduse stabiliseerimise programmi, mis kohustab muu hulgas ettevõtjat müüma 75% valuutatuludest riigile. Kas valuuta hakkab liikuma, sõltub osaliselt sellest, kui oluliseks Venemaa peab IMFi laenuraha (IMF ei aktsepteerinud programmi ega kinnitanud 4,3 miljardi dollarilise laenuosa andmist Venemaale).

Venemaa on meile alati poliitilist ja majanduslikku riski kujutanud, ent siin, Venemaa naabruses, me oleme ja siia me jääme. See on paratamatus, millega peame leppima, kuid peame ka ära kasutama oma geopoliitilist eelist, samuti traditsioone ja oskusi Venemaaga kaubelda. Eesti käitub aga nii, justkui lõpeks Eesti vastuvõtmisel Euroopa Liitu maailm Narva jõe ja Peipsi järvega. Tõenäoliselt ei aita nimekate organisatsioonide (EL, WTO jt) liikmestaatus kuigivõrd Viru Randa ega Ühinenud Meiereisid, kes on enamiku toodangust itta viinud. Läände on raske pääseda: turud on jaotatud ja meie toodete kvaliteet ei anna alati lääne mõõtu välja. Uusi turge tuleb otsida ja mõned ettevõtted neid kindlasti leiavad, aga lähimat, põhjatut ja kvaliteedi suhtes vähemnõudlikku turgu on mõttetu eirata.

Meie ettevõtjat aitaks esiotsa näiteks seegi, kui Eesti valitsus ja Leningradi oblast lepiksid kokku, et Eesti varustab oblastit toidukaupadega (olgu või bartertehingu näol -- või masuudi vastu vahetamine on parem lahendus kui ettevõtte sulgemine).

Kui Venemaa turg avaneb, kaovad probleemid põllumajandusega. Selle nimel tasub pingutada, praegu on paras aeg rauda taguda ja Venemaaga suhteid siluda.