Riigigarantii ehk parim riskimaandaja

Tselluloositehase puhul räägitakse 10 miljardi krooni suurusest investeeringust. On loomulik, et rahastajad soovivad saada riigilt tagatisi, kuid riiki esindavad ametnikud peavad jälgima, et riigil nahka üle kõrvade ei tõmmataks.

Selle projektiga seoses on toodud välja palju plusse: ekspordile orienteeritud tööstus, uued töökohad, tööd saavad paljud kohalikud ettevõtjad jne. See kõik on õige, kuid ära ei tohi unustada, et investor soovib oma raha võimalikult kiiresti tagasi teenida. Tema ei tee investeeringut selleks, et pikemas perspektiivis parandada Eesti kaubandusbilanssi või tööhõivet. Sellepärast tuleb enne tagatiste ja soodustuste andmist üheksa korda mõõta.

Välisinvesteeringute agentuuri tegevjuht Agu Remmelg ütles metsatööstuse liidu suurkogul, et investorid soovivad põhivarasse tehtavate investeeringute vabastamist käibemaksust ning toorainegarantiid riigilt.

Kuigi esmapilgul võib käibemaksust vabastamine tunduda teiste ettevõtjate suhtes ebaõiglane, ei ole see toimetuse arvates taunitav. Soodustusi tehakse pidevalt kõigis majandusharudes, miks siis ei võiks riik teha soodustuse miljardiprojektidele. Tselluloositehase rajamine annab kaudselt tööd paljudele väikeettevõtjatele, näiteks ehitusfirmadele. Sellepärast me peamegi sellist erandit õigeks.

Ettevaatlikumalt tuleb aga suhtuda toorainegarantiisse. Siin peab riik jätma endale ka taganemistee. Kuna metsa omanik on Eestis suures osas riik, on loomulik, kui tselluloositehase omanikud riigiga toorme hankimiseks pikaajalise kokkuleppe sõlmivad. Kindlasti peaks aga riik vältima puidu hinna jäika fikseerimist. Näiteks võiks riik siduda toorme hinna tselluloosi hinnaga maailmaturul.

Investorile oleks muidugi lihtsam ja atraktiivsem, kui tema risk piirdub ainult tselluloosi hinna muutusega. Eesti riigi seisukohalt ei pruugi see aga olla just kõige parem lahendus. Kui riik fikseerib näiteks kümneks aastaks puidu hinna, siis võib ta puiduturu ära solkida ja tekitada probleeme teistele puidutöötlejatele. Nii võib küll tselluloositehas ühes Eesti maakonnas tööhõivet parandada, kuid teistes maakondades võib saeveskite pankrotistumise tõttu tööpuudus hoopis kasvada.

Kui mingeid salaprotokolle ei ole sõlmitud, on tselluloositehase projekt seni õiges suunas arenenud. Jaanuari lõpuks loodab välisinvesteeringute agentuur võimalikelt investoritelt vastused saada ning siis on juba läbirääkimiste käigus võimalik ka riigi roll selles projektis kindlaks määrata. Seni tuleks ametnikel ja poliitikutel ennatlikest lubadustest hoiduda.