Siim Kallas • 18 jaanuar 1999

Majandus vajab inflatsiooni

Inflatsioon on keeruline nähtus. Pole mingit raskust sel teemal üks neljatunnine loeng pidada. Inflatsiooni mõjusid rahvamajandusele on vist sadu. Kõik kombineerub ostu-müügi vastuolu ümber. Kauba hind on ostjale kulu, müüjale tulu. Kui hinnad tõusevad, suurenevad müüja tulud ja vastupidi. Me kõik oleme nii müüjad kui ostjad. Seega on inflatsioon (siinkohal määratleme hindade tõusuna) meile mõnikord hea ja mõnikord halb.

Hinnatõusu sadade otseste ja kaudsete mõjude seas on siiski mõned eriti olulised. Tänapäeva maailmas valdav majanduspoliitika võitleb inflatsiooniga eelkõige seetõttu, kuna usutakse, et inflatsioon pärsib pikas perspektiivis majanduskasvu, sest ei soodusta säästmist, ning tekitab sotsiaalset ebakindlust.

Inflatsiooni puhul on võitjad laenuvõtjad ja kaotajad laenuandjad. Suurim võitja on riik, kes saab alati planeeritust suuremaid maksutulusid. Suurimad kaotajad on väikesepalgalised ja pensionärid, sest nende tulude kasv jääb inflatsioonist alati maha.

Samas ei saa eitada inflatsiooni positiivset mõju majandustegevuse lühiajalise ergutajana. Meie oludes lisandub inflatsiooni aspekt, mis teeb mõõduka inflatsiooni veel mõneks ajaks paratamatuks -- inflatsioon on majanduses toimiva hinnastruktuuri hädavajaliku ümberkorraldumise kaasanne, tunnistaja.

Hea näide on käepärast. Mõni päev tagasi esitasid arstid nõudmise, et nende minimaalpalk peab olema vähemalt 50 krooni tunnis ehk 8000 krooni kuus. See on põhjendatud nõudmine. Meedikud saavad suhteliselt madalat palka võrreldes muude majandusharudega. Kui võrrelda teiste maade meedikute palga vahekorda muu rahvamajandusega, siis oleksid isegi veel kõrgemad nõudmised põhjendatud. Meedikute palga suurendamiseks on vaja tõsta tervishoiuteenuste hinda. Pole tähtis, kes maksab, riiklik haigekassa või tarbija, tariife tuleb tõsta. Seega kasvab meditsiiniteenuste osa tarbimiskorvis. Ja tõuseb tarbijahinnaindeks! Olemegi saanud vajaliku struktuurse ümberkorralduse, mis tõstab ka hinnataset ehk tekitab inflatsiooni.

Vajalikke hinnastruktuuri korrastumisi on teisigi, näiteks hariduses ja kommunaalmajanduses.

Hinnad saavad tõusta vaid siis, kui kasvab ringluses olev rahamass, suureneb rahapakkumine. Eestis kasvab rahamass ainult eksporditulude kasvu ja välisinvesteeringute sissevoolu arvel. Meie raha niisama juurde trükkida ei lase.

Kui eksporditulude kasv ja välisinvesteeringute juurdekasv jätkub, tõuseb tasapisi üldine hinnatase, sest eksporditulude kasvu loomulikuks koostisosaks on ka eksportkaupade kvaliteedi tõus ja võimalus küsida nende eest maailmaturul kõrgemat hinda. See tähendab samade kaupade hinna tõusu ka Eesti turul. Toidukaupade puhul on see nähtus hästi jälgitav. Ning kui kaupu õnnestub stabiilse rahasüsteemi tingimustes kallimalt müüa, tähendab see ka tulude kasvu nende tootjale.

Kui rahamass välisraha sissevoolu arvel ei suurene ja rahasüsteem ei muutu, võivad vaja-likud hinna- ja palgastruktuuri ümberkorraldused toimuda ainult teiste sfääride hindade ja palkade alanemise arvel. Tegelikkuses pole see võimalik, järelikult jäävad ka vajalikud ümberkorraldused (nt meedikute palkade suhteliselt kiirem tõus) toimumata.

Inflatsioon on alati mingite majanduslike protsesside tunnistaja. Kui näeme, et inflatsioon langeb Eestis nullilähedasele tasemele, teame, et mingeid vajalikke korrastumisi enam ei toimu. Ja kui saavutame sama tagajärje mehhaaniliste vahenditega (mis on võimalik), siis oleme ise peatanud ümberkorraldused.

Arvan, et muutuste protsess ei ole veel möödas ja 7--8protsendiline inflatsioon annab tunnistust positiivsetest muutustest meie majanduses. Mis muidugi ei tähenda, et sellisel inflatsioonil ei oleks negatiivseid kaasnähtusi.

Hetkel kuum