Vaheldust suusasõpradele

Kuna minu suusatamise karjäär ei ole kestnud väga pikka aega, pärinevad senised kogemused vaid kodusest Eestist ja Soome Vuokatti suusamägedelt.

Eesti on algajale suusatajale õige paik, kuid üsna kiiresti muutuvad kodused laugjad nõlvad tüütavaks ning elamusi minnakse otsima kaugemale.

Méribel on väike linn, mis asub 150 kilomeetri kaugusel Genfist. Keskus asub poolteist kilomeetrit üle merepinna ja kogu suusakuurort haarab enda alla kolm alpiorgu -- Courcheveli, Méribeli ja Val-Thorensi.

Linnas või õigemini kuurortkeskuses elab alaliselt tuhat elanikku. Detsembris algav suusahooaeg muudab linna tundmatuseni ning suusamõnusid otsivate inimeste arv kasvab siis kuni 50 000ni. Oluline on, et Méribel on koht, kus tunnevad end hästi kõik suusatajad.

Sealne õhkkond, suhtumine ja mäed ei ole kujunenud aja veetmiseks suusaeliidile.

Loodus on kõrgmäestikele iseloomulik ja muljetavaldav. Mäetipud, kust algavad laskumisrajad, on peidus pilvedes.

Suusamäed avatakse Méribelis kell 9 hommikul ja suletakse kell pool viis õhtul. Nagu igas suuremas suusakuurordis on ka Méribelis neli erinevat värvi rada: must, punane, sinine ja roheline. Kõige raskem rada on kaartidel tähistatud musta värviga ning sobib ainult neile, kel on suusatamises väga head kogemused. Samas võivad Euroopa suusakeskustes olla ka mustad rajad erineva raskusega.

Suusaradade ja mäenõlvadega varustatud korralikud kaardid antakse kaasa koos mäepiletiga.