Janno Reiljan • 28. aprill 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Eesti on tupikus

Poliitika on kunst ette näha tänaste ettevõtmiste mõju mitte ainult riigi homsele arengule, vaid aastakümnete ja generatsioonide järel toimuvale. Eestis on poliitika muudetud huvigruppide vastastikuseks ärategemise mänguks. Selle all kannatavad Eesti strateegilised huvid ja pikas perspektiivis kogu rahvas.

Sisepoliitikas on kahetsusväärne, et SKP kasvunumbrile on ohverdatud nii elutöö ärateinud pensionärid kui riigi tulevikku kandvad lapsed, nii arengu regionaalne tasakaalustatus kui lepingupartnerite turvatunne. Sisepoliitikas jääb aga vähemalt võimalus targemaks saades oma vead ise ära parandada.

Välispoliitilised suhted fikseeritakse lepingutega, mille muutmine on teise poole nõusolekuta võimatu. Oleme endiselt veendunud Tartu rahulepingu kehtivuses, kuigi Venemaa püüab seda vaidlustada ja praeguste jõuvahekordade juures oleks sellise lepingu kahepoolne allkirjastamine mõeldamatu. Välislepingusse sissekirjutatud ebaõiglust ja ebavõrdsust ei saa hiljem enam tülita vaidlustada, sest sa oled ise ju selle vastuvõetavaks tunnistanud. Seepärast ei luba ka Eesti põhiseadus astuda riigi jaoks ebaõiglastesse ja ebavõrdsetesse lepingulistesse välissuhetesse.

Eesti on neli aastat pidanud maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumisläbirääkimisi. Tulemuseks on kapitaalne läbikukkumine. Eestile pakutakse oluliselt madalamaid tollilagesid kui teistele liikmesriikidele, mingit kompensatsiooni selle eest vastu andmata. Peame konkurente Eesti turul vastu võtma nagu kalleid külalisi, nemad löövad aga lepinguõiguse alusel meie ees ukse mürtsuga kinni. Sellist tulemust põhjendab praegune valitsus Eesti ühepoolse avatusega -- polnud Eestil seni tolle vaja, pole neid välispartnerite arvates vaja ka tulevikus.

Asjaolu, et imporditolle pole Eestil ainult sisepoliitilise rumaluse tõttu, välispartnereid ei huvita. Impordi vahendajate poolt pealesunnitud pseudoliberalismi tulemust soovitakse nüüd WTO lepingu nime all vormistada väliskaubanduslikuks kapitulatsiooniaktiks, mis jätaks Eesti edaspidi juba seaduslikult ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse.

Eesti tootjaid ahistab peamiselt Euroopa Liidust (EL) pärinev import, millele Koonderakonna ja välisminister Ilvese koostöös jäeti 1997. a imporditollid kehtestamata. See rahvuslike huvide otsene reetmine mürgitab Eesti välissuhteid ka WTO läbirääkimistel. USA ja Kanada küsivad näiliselt õigustatult, mis põhjusel peaks nemad aktsepteerima Eesti imporditolle, kui ELi suhtes me neid (ühepoolselt) ei kehtesta. Miks peaks teised riigid suhtuma Eestisse kui võrdväärsesse partnerisse, kui suhetes ELiga oleme end alandanud jalamati seisusse?

Läti kehtestas imporditollid ELi suhtes ja tema puhul aktsepteerisid WTO läbirääkijad oluliselt kõrgemaid tollilagesid kui Eesti puhul. Sisepoliitilises tollimängus maaparteidele, st kogu maamajandusele ära teinud libaliberaalid mängisid võidu kätte Eesti tootja väliskonkurentidele. Oleme jõudnud tupikusse.

Eesti maamajandus jõuab krahhi selle ja järgmise aasta jooksul. Selle tulemusel mitmekordistuvad Eesti turul toiduainete hinnad ja avanevad ka seni odavale välistoidule lootnud linnainimeste silmad. Libaliberaalid mõistavad seda hästi ja soovivad oma kasumeid välislepingu abil WTOga kindlustada. Sellepärast levitatakse valelikke kuulujutte WTO lepingu kiire sõlmimise vajadusest (see vajadus on viimastel aastatel küll hoopiski kahanenud), selle lepingu vajalikkusest ELi liikmeks saamisel (seda pole üheski dokumendis fikseeritud), koguni lepingu kasulikkusest Eestile (kuigi kohustusi võtab ainult Eesti).

Tegelikkuses tähendab praegusel kujul ettevalmistatud WTO lepingule allakirjutamine Eestis maaelu ja regionaalse arengu kokkuvarisemist -- välistootjate ja impordi vahendajate suureks rõõmuks, sest nemad teenivad sellelt kuninglikult.

Aeg on Eesti rahvuslike huvide reetmisele lõpp teha ja libaliberaalsest tupikust välja murda. Naaber Läti eeskujul tuleb kehtestada imporditollid, sealhulgas ja eelkõige ELi riikide suhtes. See võimaldab uuesti alustada läbirääkimisi WTOga reaalsetel välispartneritele mõistetavatel alustel ja kokku leppida pariteetsed kaubandustingimused. Ka ELi liikmeks saab Eesti astuda ainult õiglastel ja võrdsetel tingimustel. Eesti riik pärandati meile rahva tulevastele põlvkondadele säilitamiseks, mitte hangeldajate ühepäevahuvides mahaparseldamiseks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt