Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Koostöö teeb kääbused tugevaks
Üks ettevõte teise järel läheb välismaise kapitali kätte. Eesti ärimees müüb, olgu siis firma üles töötatud või põhja kõrvetatud. Mõnel ärimehel on mitmeaastasest ponnistamisest ja kriisiaegade suurest pingest lihtsalt võhm väljas. Enamasti aga napib jaksu, et läbi murda igatsetud välisturgudele. Kodumaine ostja on tõsiseks miljonäriks seni veel liialt vaene või on teisi lihtsalt liiga vähe.
Pankrotipesast, erastamisjäänustest või sootuks nullist alustanud firmal on paljalt tugeva tehatahtmisega raske tõusta ekspordivõimeliseks.
Kui kauba kvaliteet ja müügioskused jõuavadki piisavalt heale tasemele Euroopas konkureerimiseks, jääb siinne suurtegija «päris» turgudel ikka kääbuse rolli.
Tulevad tõsised, suured kliendid, vaatavad kaupa ja küsivad rõõmsal meelel partii, mis meie mehe paari aasta käibega võrdub. Vähemaga ei lepi ja läinud nad ongi.
Nii või teisiti, seniste omanike käe all on paljude ettevõtete arengul sein püsti ees ja müümist jõukamatesse/targematesse kätesse tuleb pidada igati arukaks teoks.
Välismaise tegelase ressursid, olgu selleks siis finantsvahendid või teadmised-oskused, on suuremad ning võimaldavad jätkata edenemist loogilises suunas.
Õnneks on ka padupatrioodid lõpetanud hala Eesti mahamüümise teemadel ning asjatuid emotsioone tekib varasemast vähem.
Aga kohalik ettevõtlus pakub ka teistsuguseid, positiivsemaid võimalusi. Häda ajab härja kaevu ja enamasti vastikuteks individualistideks sõimatud ja seni ikka oma liivakastis oma kannidega mänginud mehed on vahel nõus ka üheskoos tegutsema.
Tõsi ta on, et põhiliselt ekspordile suunatud tööstusharudes on kohalikke tootjaid konkurentidena käsitleda sageli üpris ebaotstarbekas. Sama kehtib tegelikult ka koduturul valdkondades, kus leidub domineerivate ettevõtete kõrval arvukalt pisemaid tegijaid -- kohapealt võib näiteks tuua toiduainetööstuse, samuti puidutööstuse valdkonnad ning ehituse.
Muidugi müüakse üldjuhul sama kaupa samal turul, kuid arvestades mikroskoopilisi turuosasid ei ole reeglina tegu naabrimehelt klientide ülelöömisega.
Nõnda osutub mõttekaks mõnigi probleem lahendada ühiselt -- kulud tulevad väiksemad. Ja ega näiteks turu-uuring sellest kehvemaks jää, et kolleegil sama informatsioon kasutada on.
Tihedam koostöö ja firmade tugevam spetsialiseerumine võimaldavad ka minna vajadusel välja oluliselt suuremate koguste pakkumisele võrreldes sooloesinejaga. See tähendab aga juba mängimist märksa kõvemate meeste liigas.
Nõnda võimaldab koopereerumine jõulisemat esinemist välisturul. Samuti on see väikestele kohalikele tootjatele (näiteks toiduainetööstuses) abiks koduturu suurtega konkureerimisel.
Viimase paari kuu jooksul on sääraseid näiteid kogunenud meeldivalt mitu. Nii veab Mainor ühte punti täispuitmööbli tootjaid, Torma Torpak ärgitab koostööle väiksemaid vorstimeistreid ja lihakarne.
Sahinaid sarnastel teemadel liigub aga muudeski ringkondades. Hea, kuid ebameeldiv näide untsuläinud üritusest on raamatukirjastajate katse raamatute hulgimüügifirma loomiseks. Paraku veavad kirjastused raamatuid siiamaani ise laiali -- asjaolu, mida veidra atavismina ära on märkinud ka Euroopa Liidu funktsionäärid.
Suundumus tõhusamale koostööle annab lootust, et ka järgnevatel aastatel jätkub firmasid Eesti lipu alla ja välisturgudel esindab Eestit lisaks tuntud (aja)kirjanduslikule kangelasele «oma Nokiale» ka mõni pisut vähem ulmeline ettevõte.