Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigikogu mängib krooni kursiga
Kui kolmikliit kevadistel riigikogu valimistel maagilised 53 kohta sai, lubasid bravuurikamad neist näidata, kuidas teerulli-meetodiga opositsioonist üle sõidetakse ja Eesti kiireks arenguks vajalikud seadused ruttu vastu võetakse. Ainus, mis veidi kahtlust äratas, oli kolmikliidu sisemiste vastuoludega toimetulek.
Nüüdseks on selge, et need lootused pole täitunud. Riigikogu tammub mudas, näidates televaatajatele parlamentaarse demokraatia tragikoomilisi võlusid, samas kui ülepaisutatud riigieelarve taktis elamine kahandab päevadega nii usaldust Eesti riigi vastu kui võimalust kriisist ilma suure hävinguta välja tulla.
Nagu igas raskes olukorras, on välja ilmunud mitmed kunagistest otsustajatest vastu rinda tagujad, kes meenutavad oma prohvetlikku ettenägemisvõimet -- eesotsas peaministri endise majandusnõuniku Heido Vitsuri ja ekspeaminister Tiit Vähiga.
Kui eelmine valitsus Vitsuri nõuannetele risti vastu toimis, oleks ta võinud ameti omal ajal maha panna. Vähi eile Eesti Päevalehes avaldatud arvamus, nagu oleks Eesti praeguses seisus süüdi tööstuse ja põllumajanduse kiratsemine ning lahenduseks kaitsetollid ja maksusoodustused, näitab tööstusjuhi mõttekrampi ja erakondlikku ärapanemissoovi, millest kumab läbi mure mehe juhitava Sillamäe vabatsooni äriedu pärast.
Jutt sellest, nagu oleks välisreservi Saksa markades hoidmine dollari kursi tõusu tõttu toonud meile 600 miljonit krooni kahju, on aga pseudoprobleem. Ilmselt leiab otsimise peale mõne teise valuuta, mis DEMi suhtes veelgi enam tugevnenud, kuid kuni kroon on DEMiga seotud, pole sel Eesti riigile suuremat tähtsust.
Vitsuri ja Vähi taolisi on igas töökollektiivis. Pole aga kuulda-näha kodanikke, kes ütleksid, et jah, läksime oma arvestuste ja plaanidega veidi rappa. Selle asemel avastatakse mingeid varjatud ressursse, nagu stabilisatsioonireserv või keskpanga jaotamata kasum, mida vastutustundetult kiirelt ära tarbida ja seega tegelikult lahendust edasi lükata.
Soome majandustoodang langes Venemaa turu kadumisest ja metsatööstuse kokkuvarisemisest tingituna 1991. aasta I kvartalis 5,2% ja II kvartalis 6,8%. Pärast seda külmutati riigiametnike palgad ja ametnikud saadeti sundpuhkusele.
Eeskuju näitas president Mauno Koivisto, vähendades oma kuupalka 10 000 marga võrra. Sellest ei piisanud, lahendus oli marga kursi 14% võrra lahti laskmine, misjärel ta esmalt umbes kümnendiku dollari suhtes kukkus, kuid üsna pea jälle tõusma hakkas.
Arvan, et krooni kursi lahti sidumine DEMist ehk siis küll tegelikult eurost kerkib Eesti majanduse oodatust kauema toibumise ja riigikogu töövõimetuse jätkumise korral peatselt taas jututeemaks.
On valida, kas tarbida ära stabilisatsioonireserv, raisata endiselt üle jõu avaliku sektori ülalpidamiseks ja minna uude aastatuhandesse tasakaalustamata riigieelarvega või lõdvendada krooni senist ranget kurssi euro suhtes, mis krooni nõrgenemisel suurendaks majanduse konkurentsivõimet teiste riikidega võrreldes. Nende kahe valiku jõuvahekorrad on muutunud tunduvalt võrdsemaks kui pool aastat tagasi.
Tõsi, Eesti riigi võlg on tugevaks devalveerimissurveks veel väike ja valuutareservid normis, kuid krooni kursi vabastamise üks peamisi vastuargumente -- rahvusvahelise turu usaldus Eesti vastu väheneb -- muutub majanduse senise peataoleku ja poliitilise võimujõuetuse jätkumisel iga päevaga nõrgemaks.
Kas riigimehed valivad laristamise lõpetamise või krooni devalveerimise, näitavad lähikuud. Kui opositsioon omakasupüüdlikult säästueelarve vastuvõtmist saboteerib, kannatavad teised ettevõtluskliimat mõjutavad otsused, näiteks autoaktsiisi alandamine. Just opositsioonierakondadest võib saada lähenevate kohalike valimiste eel tuhandete palgatööliste ja laenuvõtjate elujärje halvendamise peapõhjustaja.