Ärimeeste vabadus ilma vastutuseta

Eelmisel nädalal kirjutas professor Mati Hint Eesti Päevalehes vabadusest ja vastutusest laste kasva(ta)misel, jõudes tõdemuseni: lastele on lubatud vabadus, ent sellega ei kaasne vastutust. Miks nii? Vastus on tegelikult lihtne: miks peakski laps inimesele omaselt elust võimalikult mugavaid lahendusi otsides hakkama järsku endale vastutust võtma, kui seda ei tee ka tema firmajuhina töötav isa.

Nii moodsamad juhtimisteooriad kui ka talupojaloogika kõnelevad sellest, et vabadus ning vastutus on omavahel tihedas korrelatsioonis. Paradoksaalselt on tänases Eesti ühiskonnas, mille üks ja üsna tähtis osa on majandus, normiks vabadus, kuid normide hulka ei kuulu vastutus.

Vabadus tegutseda on iga tänase Eesti ärimehe õigus, mida raevukalt ollakse nõus kaitsma. Igasugune ettevõtluse takistamine, piiramine ja, hoidku jumal, sundlõpetamine on samastatav dünamiidilaenguga ettevõtja ja tema kaudu ühiskonna heaolule. Jutt õige. Kuid needsamad oma õigusi kaitsvad ärituusad ei armasta sugugi rääkida vastutusest äris. Õigemini, rääkida armastavad, aga tegudes vastutamine on paljudele ärimeestele, kui neid nii saabki nimetada, siiski veel võõras.

Mida arvab vastutusest nn kindlustusärimees Leonid Apananski, kes külma rahuga on pannud umbes poole tema seltsidele usaldatud klientide rahast mingisse utoopilisse majaehitusse. Kusjuures seltskonnaajakirjades tunnustatud ärimees ise on seda aasta otsa kiivalt varjanud.

Meenutage panku põhja lasknud pangajuhte, kes samal ajal ei häbenenud endale välja kirjutada aktsiaoptsioone. Või ettevõtete suuraktsionäre, kes on jõupositsioonilt ära teinud väikeaktsionäridele. Maapank, Hoiupank, Forekspank, ERA Pank ja Polaris, farmaatsiatehas, Viru Rand, Hüvitusfond, AB Kindlustus, EVEA Pank, Kiviter ning Favora on vaid käputäis neist ettevõtetest, mis on seotud juhtide/omanike suure vabaduse ja kesise või suisa olematu vastutustundega.

Puuduliku vastutustunde tagajärg on parimal juhul selline: «äri» ajanud tegelane tunnistab osaliselt vigu ja laiutab nukra naeratusega käsi -- sorry, no ei tulnud välja. Halvimal juhul jõllitab hulk petta saanuid kurvalt oma tühja pangakontot ja hakkab ahastades riiki süüdistama.

Huvitav on kogu selle halvamaitselise ärisousti sees see, et selliste «ärimeestega» ei ole juhtunud tegelikult mitte midagi. Varem või hiljem on nad naasnud võõrast raha liigutama. Võõrast raha tuulde lasknu sobib Eesti äriansamblisse suurepäraselt, sest kehtib moraal: pättust teevad ju kõik, vahe on ainult selles, et mõni jääb vahele. Pealegi, keda sa siis ikka raha liigutama paned, Eestis on ju nii vähe inimesi!?

Tundub, et põhiprobleem Eesti ärimoraalis on veendumus, et kõike on vaja kohe ja kuhjaga. Kiire auto, vähemalt 200ruutmeetrine maja, kaater, iga-aastane puhkus Miamis. Nende asjade nimel on Eestis lubatud julgelt riskida klientide, äripartnerite rahaga ning need kaaluvad üles vastutustunde.

Olen kaugel arvamusest, et ettevõtja vabadusi peaks seadustega senisest enam piirama, sest ta ei taha või ei oska vastutada. Ent vabadus ilma vastutuseta viib paratamatult selleni, et varsti on järjekordne «ärimees» osanud kliendi miljoni uputada kuhugi lootusetusse «miljardiprojekti».

Milline on siis lahendus, kas Eesti jääbki võõra-raha-kahmajate-kapitalismi harrastavaks provintsiks? Ilmselt siiski mitte. Vastutustunde puudumine on lastehaigus, mille parimaks ravimiks on teadlik klient. Eestis on tõesti vähe inimesi ja ka vähe raha. Mida aeg edasi, seda tähelepanelikumalt jälgivad raha omanikud, kelle kätte seda usaldada. Seega piiratakse kaudselt üha enam ka ettevõtja vabadusi ning nõutakse vastutust.

Ükskord kasvavad teadlikud kliendid niikuinii ning ajale jalgu jäänud ärimehed kaovad areenilt.

Hetkel kuum