14 juuni 1999

Kas anda vähemalt 1991. aastast Eestis elavatele muulastele Eesti kodakondsus?

Ma ei näe, et see tooks probleeme kaasa. Kui nad on ikka 1991. aastast siin, siis nad töötavad Eesti riigi hüvanguks. Ja kui nad käituvad meie riigi seaduste järgi, on kõik korras.

Teine küsimus -- mina kui ettevõtja olen loomulikult huvitatud sellest, et Eestis võimalikult palju inimesi elaks, siis ma saan võimalikult palju oma teenuseid või tooteid müüa. Ja kui me 2004. või 2005. aastal ELiga ühineme, peame me nii või teisiti ELi seadusi aktsepteerima. Ohtu rahvusriigile ma ei näe.

Idee anda kodakondsus koos keskkooli lõputunnistusega on asja formaalse külje lihtsustamine, sest keeleeksam leiab nii või teisiti aset. Aga kõik, kes elavad siin 1991. a seisuga -- see on oluline otsus. Siin peaks ikkagi inimese tausta läbi vaatama. See on raske ja kindlasti ka mingil määral subjektiivne, aga vastasel korral saame kõik selle kaasa, mis oli 1991. a.

Ideed iseenesest võiks toetada, aga protseduuri peab tõsiselt läbi mõtlema. Liiga lihtne see ka olla ei saaks. Samas, mingi lahenduse peab leidma, asi on väga pikalt veninud ja kaua need inimesed ikkagi sellises teadmatuses on.

Ma erilisi ohtusid enam ei näe. Mida aasta edasi, seda rohkem nad integreeruvad meie ühiskonda ja varem või hiljem nad kodakondsuse saavad. Miks mitte neile see kohe anda, see võtab võib-olla hulga pingeid maha.

Eks mõned teevad oma kihutustööd ikka, aga võib-olla saab neid kodakondsetena paremini korrale kutsuda. See ei põhjusta enam mingeid rahvusvahelisi intsidente, et kiusatakse ühte või teist inimest. Oma riigi kodanikud ja kõik on seaduse ees võrdsed.

Minu arusaamise järgi oleme me suhteliselt vastutustundetult käitunud. Me oleme eestlaskonna huve väga aktiivselt realiseerinud mõneti muukeelsete gruppide arvel ja selletõttu tekitanud Eestis kaks suhteliselt vähe kokku puutuvat ärikeskkonda. Ja see ei ole ühiskonnale hea, kui eestlane on uhke ja hää ning tunnistame ainult neid venelasi, kes avalikult deklareerivad, et tahavad õudselt integreeruda.

Selline natuke sunnitud integreerimine ei too meile resultaati, mille saaksime siis, kui suhtuksime ühiskonda ja seal olevatesse gruppidesse märgatavalt avatumalt. Need, kes meid üldse ei taha, on juba läinud. Samal ajal need, kes siin on ja kel on sugulasi-tuttavaid teisel pool piiri, näevad väga selgelt, mis elu on seal ja siin. Ma ei näe selles mõttes enam ohtu, et me ei võiks neile kodakondsust anda. See tekitaks ühiskonnas rahunemist ja koostöövaimu.

Hetkel kuum