Kuidas ohjata omavalitsuste laenutegevust?

Seda uuritakse ja selle üle on rahandusministeeriumis nõu peetud.

Loomulikult esimene asi on kodanikuteadlikkus. Poliitilised skeemid takistavad kõigepealt omavalitsustel mõttetuid laene võtmast. Ajakirjandus ja opositsioonis olevad jõud peavad suutma asja objektiivselt valgustada, et valija saaks aru, kellele see laenuvõtmine kasulik on. Kumb on rohkem väärt, kas lapitud tänavad või võlg eelarves. See ei ole loomulikult lihtne tee, aga mingisugustel tingimustel ta toimib.

Pikemas perspektiivis on võimalik meeletule laenamisele piir panna. Ja neid võimalusi rahandusministeerium otsib.

Maavalitsus on ka üks organ, kes omavalitsuste üle kontrolli teostab, aga mitte konkreetselt finantsjärelevalvet.

Skeemi väljatöötamine on rahandusministeeriumi ülesanne, kontroll nende summade üle peaks olema avaliku arutelu tulemus.

Praegu kehtivad Eesti seadused ei võimalda riigikontrollil kontrollida omavalitsuste tegevust ega teha neile ettepanekuid.

Riigikontrolli seaduse uues eelnõus on selline ettepanek tehtud, aga tekib küsimus selle vastavusest põhiseadusele, nii et sellest on veel vara rääkida.

Omavalitsuste tegevusele saab piiranguid seada seaduse alusel, mille peab riigikogu vastu võtma. See on muidugi fakt, et Eesti omavalitsuste laenamine on mõnel juhul üle igasuguste piiride läinud. Komplikatsioonid, mis võivad tekkida, on küll enamasti lokaalse taustaga. Selliseid laene, mis võiks Eesti riigi majandusarengut tervikuna mõjutada, saab ainult Tallinn võtta, teised on siiski liiga väikesed üksused. Aga ka Tallinna laenualase tegevusega ei saa rahul olla.

Mingid piirid on seadusega siiski ette pandud. Aga laenamise otsustajad ehk volikogude liikmed peaksid arvestama ka sellega, et nende aeg volikogus ei ole lõputu ja pärast neid ei tule mitte veeuputus. Eesti kohalike omavalitsuste poliitiline häda on see, et reeglina kiputakse mõtlema ainult kolmeaastase tsükliga. Teistega ei ole ma kursis, aga kui vaadata Tallinna numbreid, siis kolossaalne investeeringute kasv just valimisteaastal on see, mis teeb ärevaks. Valimisaastal tõmmatakse järgmise aasta investeeringud praktiliselt kuivaks.

Ka opositsioon ei saa volikogudes alati kõike teha, tema hääled on vähemuses ja lõppkokkuvõttes surub koalitsioon siiski läbi selle, mida ta soovib. Pealegi -- selgelt väljakujunenud poliitilist jagunemist ei ole kuigi paljudes volikogudes. Tavaliselt on kogunetud mingil muul põhjusel ja igal valimisel tullakse uue nime all välja -- nii et vastutuse moment on kohalike volikogude puhul üsna nõrk.

Uljad laenajad loodavad põhiliselt riigi peale. Aga riigi võimalused on piiratud ja ka seaduse järgi riik ei vastuta kohalike omavalitsuste kohustuste eest.