Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Muinsuskaitsealune tala WCs
Läbi kolm ja pool miljonit maksva vanalinna luksuskorteri elutoa, WC ja pesuruumi jookseb muinsuskaitse all olev ajaloolise väärtusega tala, mille läbisaagimise eest tuleks trahvi maksta.
Kinnisvarafirma Ober-Haus esitles möödunud nädalal Tallinna vanalinnas Pikk 30 kümne luksuskorteriga residentsi, milles on muinsuskaitse nõuete kohaselt säilitatud ajalooliste detailide seas ka korteris nr 7 asuv ligi 15 m pikkune raskepärane tala, mis takistab sissepääsu WCsse ja saunaga vannituppa.
Maja suurim, 149,7m² üldpinnaga apartement ulatub läbi kolmanda ja neljanda korruse. Ober-Hausi kesklinna kontori juhataja Mihkel Oiderma kinnitusel pole selle 3,4miljonilist müügihinda tala tõttu alandatud.
Ober-Hausi ehitusjaoskonna ülem Ahti Morel juhtis oma sõnul korduvalt hoonet projekteerinud Laansoo Grupi arhitektibüroo arhitektide tähelepanu sellele, et säilitatav tala jääb olmeruumidesse sisenemisel ette.
Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Liisa Pakosta sõnul vääris tala säilitamist oma esialgsel kohal ja teisaldamine oleks kahandanud selle tegelikku väärtust. Tema arvates asub korteri WC vales kohas.
Hoone projekteerinud arhitektid Andrus Sisask ja Paavo Kais kinnitavad, et valisid korteri olmeruumidele optimaalse koha, sest keskaegsesse majaossa WC ja pesuruumide projekteerimine oli raskendatud ning aknapoolsed ruumid tuli jätta elu- ja magamistubade tarbeks.
Nii kinnisvaraarendaja kui ka muinsuskaitse seisukohad on vastandlikud. Mõlemad möönavad, et ühest küljest suurendab ajaloo vahetu eksponeerimine korteri väärtust ja esmapilgul tülikana näiv, puhtmuinsuskaitselise tähtsusega tala võib ajaloofanaatikust korteriostjale saada veenvaks müügiargumendiks.
Teisest küljest ei soovitanud Liisa Pakosta talast kirjutada, sest see jätaks muinsuskaitsest väära mulje. Mihkel Oiderma arvates ei pruugi läbi WC ja pesuruumi ulatuv ajalooline tala praktilise meelega inimestele meeldida.
Vanalinnas ehitades tuleb paratamatult joonduda muinsuskaitse nõuete järgi ja säilitada võimalikult palju hoonetele iseloomulikke detaile.
Pikk 30 puhul oli enamik säilitamisele kuuluvatest osadest teada juba pärast inventariseerimist. Tala sattus ühe korteri olmeruumidesse ühest küljest muinsuskaitse nõuete ja teiselt poolt arhitekti projekti tõttu. Esialgne plaanilahendus nägi ette, et tualetid ja vannitoad asuvad läbi maja üksteise kohal, ning tehnovõrkude väljaehitamise järel polnud neid lihtne teise kohta liigutada.
Iseenesest pole seitsmendas korteris asuv tala midagi enneolematut -- olen selliseid ka teistes vanalinna hoonetes näinud. Kui korter saab kindla omaniku, tuleb temaga läbi arutada, mis talast edasi saab.
Igale kinnisvarale leidub ostja, kui sellel on hea asukoht ja unikaalne väärtus, mis tulevikus võib kasvada. Kinnisvara väärtust võib tõsta ka naljakate ja kummaliste vanade detailide sissejätmine -- vanalinna korteri soetaja ei hinda kipsplaatidega sirgeks aetud seinu, vaid näiteks keskaja madalaid uksi, millest tuleb läbi pugeda.
Kui pole otsest põhjust detaili väljalõhkumiseks, siis selle allesjäämine tuleb kinnisvarale kasuks. Erakordselt unikaalne tala on piisavalt eriline selleks, et meelde jääda -- niisuguse korteri ostab inimene, kes näeb selle väärtust.
Normaalse elukeskkonna säilitamine on oluline, kuid must-valgeid otsuseid teha ei saa. Tegemist on arhitekti apsuga, kes ei oleks tohtinud WC asukohta nii planeerida.
Autor: Imbi E. Kaljuste