Tahaks lennata, aga mitte väga kõrgelt...
Säästueelarve vastuvõtmine ei ole majandussurutise põhjuste kõrvaldamine, vaid võitlus tagajärgedega. Olukord majanduses on tõsine, tegu pole hetkekonjunktuuriga, vaid tendentsiga, mille inerts suur.
Meie majanduse peaprobleem pole niivõrd jooksevkonto puudujääk kui tootmise (eelkõige tööstusliku) masendav kahanemine. Tootev sektor väärindab meie käsutuses olevat ressurssi enim.
Tänase olukorra algpõhjus on riiklik väärmõtlemine, kus n-ö Gogol aetakse segi H(G)egeliga. Ümbritsevates riikides ei ole turutingimused nii palju halvenenud, kui meie tootmine on langenud. Seetõttu on tegu Eesti-sisese väära majanduspoliitikaga. Lühikese aja jooksul on liiga palju raha riigist välja viidud. Kahjuks tegi sellega algust riik ise, paigutades valitsuse reservfondi vahendid Saksamaale. Mõned magistrid alustasid majanduse jahutamise kampaaniat.
Enamik riike, sh Läti ja Leedu, elavad reservfondita ning nende seis pole silmanähtavalt halvem. Reservfondi puhul on tegu IMFi eksperimendiga, mis sai võimalikuks Eesti Panga mahituse ning kahe suure kommertspanga omavahelise võitluse tõttu. Seetõttu käitus riik kui palgatööline, kes halbu aegu ette aimates hakkab kulda sukasäärde toppima.
Kujutage ülaltoodud loogika järgi ette mõne majandusliku ettevõtmise käekäiku. Mustade päevade lähenedes asutakse vahendeid käibest välja viima, külmutades osa naabrimehe taskus. Taolise strateegiaga ettevõte läheb tõenäoliselt põhja. Tuleks käituda vastupidi. Kõigepealt kriitiliselt läbi vaadata oma tegevuskava, mida kohandada uuele turuolukorrale. Selle rahastamiseks tuleks võimalusel arukalt raha laenata.
Paraku on Eesti ennast IMFiga segi ajanud. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. IMF kui megasüsteem vastutab teatud mõttes maailma rahasüsteemi stabiilsuse eest ja peab tõesti reserve koguma, sest IMFil pole raha kelleltki laenata. Mõistagi on IMFil mugavam igapäevatööd korraldada, kui Eesti-sugused riigid hoiavad osa rahast käibest väljas.
Pärast reservfondi väljaviimist süvendas raha väljavoolu Hansapanga minek rootslaste kätte. Umbusklikuks tehtud ettevõtjad järgnesid riigi ja panga eeskujule.
Tootmise languse peatamiseks puudub valitsusel tegevuskava. Reservfondi tagasitoomine ja selle arvel investeerimine (mitte raiskamine jooksvateks kuludeks) on hädatarvilik. Soosida riiklike tellimuste puhul kodumaiseid ettevõtteid, mis vähendab raha väljavoolu. Tugevdada piiril tarbekaupade kvaliteedikontrolli. Ilmselt tuleb teha laene majanduse elavdamiseks. Mida hiljem me seda kõike teeme, seda väiksem on reservide käikulaskmise efektiivsus ja seda rohkem tuleb lõpuks laenata.
Autor: Hardo Aasmäe