20 juuli 1999

Niiskele keldrile saab anda uue elu

Niisketest keldritest korralike arhiiviruumide, muuseumifondide hoidlate, hobiruumide, kohvikute jmt tegemine vajab kvaliteetseid isolatsioonimaterjale ja saneerimiskrohve, mis kaitsevad niiskuse eest ja võimaldavad teha kuivad, hingavad seinapinnad ning luua meeldiva kliima valguse ja õhu abil.

Niiskuskahjustuste põhjuste asjatundlik hindamine on aluseks õigete ja mõjuvate saneerimisabinõude määramiseks. Selleks on oluline küsida nõu spetsialistide käest.

Nii vältimatu kui vesi igapäevaelus ka poleks, kahjustab see samavõrra nii niiskustundlikke ehitusmaterjale kui ka eluruumide kliimat.

Vigase või puuduva hüdroisolatsiooni puhul niiskuse juurdevoolu ja aurustumise tõttu tekkiv ringlus põhjustab värvi- ja krohvikahjustusi ning ekstreemjuhtudel isegi müüritise ja betooni kahjustusi.

Vesi võib ehitisse muidugi tungida ka teisi teid pidi. Puudulikud vee-, äravoolu- ja vihmaveetorud, samuti puudulikud katuse, palkonite ja terrasside hüdroisolatsioonid on vaid mõned näited. Defektse hüdroisolatsiooni puhul tungib vesi seintesse ja põrandapõhjadesse.

Peale vee põhjustavad ehitiste peamisi kahjustusi ladestunud soolad. Vees lahustunud sulfaadid, kloriidid ja nitraadid transporditakse seintesse, põrandasse ja lagedesse. Aurustumistsoonis moodustunud soolakristallid lahustuvad õhuniiskuse mõjul ja kristalliseeruvad kuivamisfaasis uuesti välja. Selle pidevalt korduva protsessi juures tekkiv lõhkejõud purustab isegi stabiilse ja koetiheda betooni.

Soolakahjustuste ulatuse määramiseks on vaja kivi- ja mördiproove laboris uurida. Uurimise tulemusi arvestatakse saneerimissammude kindlaks määramisel.

Seoses sellega tuleb jälgida ka ehituskahjulike soolade poolt põhjustatud hügroskoopset niiskust ja puuduliku soojustuse poolt põhjustatud kondensatsioonniiskust.

Läbiniiskunud ehitusosad kuivavad välja vaid siis, kui katkeb vee ringlus ja soolade transport, vastasel juhul annab kulukas remont vaid lühiajalise efekti.

Keldriseinte vertikaalne hüdroisoleerimine tuleks teha eelistatult väljastpoolt. Keldripõhja alumise servani lahtivõetud ja hoolikalt puhastatud seinad korrastatakse tsementkrohviga.

Esmalt pealekantud tsementmördist nakke-emulsioonlisandiga rikastatud pritskrohv tagab seotuse aluspinnaga. Hüdroisolatsiooniks kasutatakse elastset isolatsioonimassi või bituumen-pakskihtisolatsiooni vastavalt veekoormusele.

Isolatsioonikihi kahjustuste eest kaitsmiseks asetatakse enne ehitussüvendi täitmist isolatsioonikihi ette kaitseplaadid. Puuduliku soojustuse kõrvaldab perimeeterisolatsioon. Drenaazh reguleerib esineva vee äravoolu.

Hüdroisolatsioonid vett takistaval siseküljel (negatiivisolatsioon) tehakse alati elastsest tsementsideainega veeauru difusioonivõimelisest isolatsioonimaterjalist. See on ainuke lahendus paljudel juhtudel, kui müüritise avamine väljastpoolt pole võimalik.

Keldri siseisolatsioon tuleb projekteerida ja teostada eriti hoolikalt, pidades silmas asjaolu, et vesi jääb seintesse ja keldripõhja sisse.

Hüdroisolatsiooni kindel funktsioneerimine nõuab põhjalikku aluspinna ettevalmis-tust. Seetõttu on vajalik seina-põhja piirkonnas ja ka sisenurkades tsementmördist õõnsuse tegemine.

Kui horisontaalisolatsioon põhjal osutub vajalikuks, siis tehakse see samuti elastsest isolatsioonimaterjalist, jälgides, et põhja-seina ühendus oleks puhtalt tehtud.

Kui maapinnast kõrgemal pole funktsioneerivat horisontaalisolatsiooni, tuleb teha täiendav horisontaaltakistus. Vanade ehitiste konstruktsioone mõjutab kõige vähem keemilis-füüsikalise horisontaalisolatsiooni -- puurauktakistuse -- sisseehitamine. Seejuures immutatakse müüritis täispaksuselt isoleeritavas piirkonnas vedela isolatsioonimaterjaliga, mis viiakse sisse puuraukude kaudu.

Puuraugud tehakse 12--15cm vahedega, meetodile vastava läbimõõduga ja 30--45° nurga all või horisontaalselt. Isolatsioonimaterjalide mõjuained kitsendavad ja/või hüdrofobiseerivad ehitusmaterjalide kapillaare, takistades niiskuse ülespoole liikumist.

Pragunenud või seest lahtise materjali või mörditäitega müüritis täidetakse eelnevalt voolava puuraugumördiga. Mördi kõvastumise järel avatakse augud täies pikkuses ja täidetakse järgmisel päeval isolatsioonivedelikuga.

Saneerimiskrohve kasutatakse eelkõige niiskete ja soolakahjustusega seinte krohvimiseks. Krohvid on tänu külma- ja veekindlusele kasutatavad nii sise- kui ka välispindadel, samuti uusehitiste soklikrohvina, kuna hüdrofobiseeritud krohvis niiskus ei tõuse.

Saneerimiskrohvid on veeauru difusioonivõimelised ja soodustavad niiskete aluspindade kuivamist pidevalt kuiva krohvipealispinna juures.

Saneerimiskrohvide arvukates õhupoorides kristalliseeruvad soolad välja kahjustusi põhjustamata.

Saneerimiskrohvi kestva mõju saavutamiseks tuleb täita kindlaid nõudeid. Tööd alustades tuleb puhastada seinad, eemaldades võõbad, krohvid jmt. Kuni 80 cm nähtavast kahjustusest kõrgemalt vahetatakse kahjustunud müüritise osad välja ja vuugid kraabitakse lahti kuni 2 cm sügavuseni, millele järgneb pindade põhjalik kuivpuhastus. Ettevalmistatud pinnad kaetakse poolkatva pritskrohvi (tsementmördi) kuni 0,5 cm paksuse kihiga. Müüritiste suured ebatasasused täidetakse kruntkrohviga.

Saneerimiskrohvide kasutamisel, nende täiendaval silumisel ja värvimisel tuleb enne järgmise kihi pealekandmist kinni pidada päevasest ooteajast 1 millimeetri kihipaksuse kohta. Kõik kasutatavad pealiskrohvid, pahtlimassid ja värvid peavad saneerimiskrohviga funktsionaalselt sobima.

Ülalkirjeldatud abinõude järgimisel võib kasutuna seisvatest keldriruumidest teha ka kõige nõudlikumatele soovidele vastavad ruumid.

Autor: Taivo Gross

Hetkel kuum