Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Töölähetuse kulude maksmise uus kord
Valitsus kavatseb vastu võtta uue määruse töölähetuste kulude hüvitiste määrade ja nende maksmise tingimuste ja korra kohta. Ammusest ajast on lähetuse kulude eest tasumiseks ette nähtud hulk määrasid. Kavandatav kord jätkab vanas vaimus. Ei vaadata, kas riigil, kes pole enam ainuke tööandja, on kulutuste hüvitamist õigus sel kombel reguleerida .
Määruse eelnõu eesmärk ei ole seadusest tuleneva üldise õiguse rakendamine, vaid töötajate ja tööandjate petmise takistamine.
Tegemist on ju lisakulude katmisega, mis tekivad kodust eemal olles. Kuna uus kord jätkab mitte tegelike kulude katmise, vaid päevaraha põhimõtet, võib süveneda arusaam, et töölähetuses viibimine toob kaasa lisateenistuse. Päevaraha olemus määruse eelnõu järgi on väljas söömise kulude hüvitamine 70% ulatuses. Päevarahast kaetakse ka teised vajalikud kulutused. Alammäärad ja maksmise tingimused kinnitab valitsus.
Sõidukulude osas on eelnõus asi selge. Sõit peab sõidetud saama tavalise (turisti- või I klass) hinna järgi. Majutusel sätestatakse alammäärad (200 kr riigisisene, 800 välislähetus), mis tuleb hüvitada. Kui raha kulub öömajale rohkem, võib tööandja üle alammäära kulud hüvitada, kuid pole selleks kohustatud.
Kui soovitakse jääda ajast-arust põhimõtete juurde, tuleb piire nihutada ülespoole: kohustuslik on hüvitada vaid vajalikud kulutused.
Seadusega on vastuolus säte töölähetuste osas kuni 49 km kaugusele töö tegemise asukohast. Selliste lähetuste puhul päevaraha ei maksta.
Alammäär sätestatakse päevarahale (riigisisene lähetus 50 kr, välislähetus 350). Päevaraha ei anta välislähetuse määrade järgi juhul, kui lähetusse minnakse asukohast kuni 3 tundi enne keskööd ja tullakse kuni 3 tundi pärast keskööd, kuigi lähetuse päevaraha on seaduse järgi õigus saada ka teeloleku aja eest.
Reguleerimata on äriühingute juhatuse, nõukogu liikmete lähetus väljaspool töötegemise asukohta. Nemadki sõidavad firma ja töö huvides. Et nende lähetuse kulutusi ei loetaks erisoodustuseks, peaks see põhimõte olema reguleeritud tulumaksuseaduses.
Liikuva iseloomuga töötajatel ei ole eelnõu järgi töölähetuses olles õigus saada päevaraha, kui nad ei ööbi väljaspool alalist töökohta. Väljaspool ööbimise korral on päevaraha 40 krooni riigisisese ja 250 välislähetuse korral. Ülejäänu on erisoodustus. Need töötajad peavad järelikult vähem või odavalt sööma.
Põhjendatud kulud tuleks katta ka siis, kui need on üle alammäärade. Riik võiks piirduda maksuvabastuse määradega, mis seab kuludele piirid.
Autor: Kadi Pärnits