Sõidukulude osas on eelnõus asi selge. Sõit peab sõidetud saama tavalise (turisti- või I klass) hinna järgi. Majutusel sätestatakse alammäärad (200 kr riigisisene, 800 välislähetus), mis tuleb hüvitada. Kui raha kulub öömajale rohkem, võib tööandja üle alammäära kulud hüvitada, kuid pole selleks kohustatud.
Kui soovitakse jääda ajast-arust põhimõtete juurde, tuleb piire nihutada ülespoole: kohustuslik on hüvitada vaid vajalikud kulutused.
Seadusega on vastuolus säte töölähetuste osas kuni 49 km kaugusele töö tegemise asukohast. Selliste lähetuste puhul päevaraha ei maksta.
Alammäär sätestatakse päevarahale (riigisisene lähetus 50 kr, välislähetus 350). Päevaraha ei anta välislähetuse määrade järgi juhul, kui lähetusse minnakse asukohast kuni 3 tundi enne keskööd ja tullakse kuni 3 tundi pärast keskööd, kuigi lähetuse päevaraha on seaduse järgi õigus saada ka teeloleku aja eest.
Reguleerimata on äriühingute juhatuse, nõukogu liikmete lähetus väljaspool töötegemise asukohta. Nemadki sõidavad firma ja töö huvides. Et nende lähetuse kulutusi ei loetaks erisoodustuseks, peaks see põhimõte olema reguleeritud tulumaksuseaduses.
Liikuva iseloomuga töötajatel ei ole eelnõu järgi töölähetuses olles õigus saada päevaraha, kui nad ei ööbi väljaspool alalist töökohta. Väljaspool ööbimise korral on päevaraha 40 krooni riigisisese ja 250 välislähetuse korral. Ülejäänu on erisoodustus. Need töötajad peavad järelikult vähem või odavalt sööma.
Põhjendatud kulud tuleks katta ka siis, kui need on üle alammäärade. Riik võiks piirduda maksuvabastuse määradega, mis seab kuludele piirid.
Autor: Kadi Pärnits