Aeg on põhjalikult muuta hoiakut läbirääkimiste suhtes Euroopa Liiduga. Eestile tekkis uus olukord pärast kutset ametlikele liitumisläbirääkimistele. Kuniks olime ebamäärane taotlejariik, kõlbas diplomaatilise tegevuse aluseks Lennart Meri poeetiline arusaam EList.

Tänaseks on poeesia asendunud proosaga, EL on olemuslikult (oma)kasuliit, mis hiilguse ja aate kõrval lehkab raha, higi, küünarnukkidega nügimise ja ka kohatise pettuse järele. EL ei ole vabakaubanduslik, vaid rahvusvahelisel tasemel bürokraatlikult korraldatud turukorraldusega riikide ühendus, kus kõik liikmed peavad kiivalt silmas omakasu. See loob teatava stabiilsuse, kuid ka jäikuse.

Vastuvaidlematu mugandumine Brüsseli bürokraatide nõuetega litsuks meid kiiresti majanduslikult laiaks ning Eesti muutuks omamoodi «ELi föderaalterritooriumiks». Lakkaksime toimimast ELi subjektina. ELi läbirääkimiste passiivse mugandumise taktika tuleb asendada aktiivse, omakasust lähtuva tegevuskavaga.

Peame endale aru andma, miks just Eestiga otsustati liitumisläbirääkimisi alustada. Läti ja Leedu pole meist halvemal positsioonil. Aeg on mõista, et Eesti kutsumine ELi on eurooplastele eelkõige eksperiment.

Juba nõukogudeaegsed naljamehed pidasid küülikuid, valgeid hiiri ja eestlasi heaks katsematerjaliks. Maarjamaal hakati Arnold Rüütli eestvedamisel esimesena N.Liidus harrastama rajoonide ATKsid, teeninduses patenditööd, kergetööstuses väikeettevõtlust, asuti privatiseerima. Selle käigus pumbati Moskvast palju vahendeid, mis hiljem aitas Eestil kergemini üle elada suundumist kapitalismi.

ELile on tähtis Eesti väiksus võrreldes Läti ja Leeduga. See on oluline, arvestades ELi põhihuvi, katsetada endise N.Liidu tüki liitmist ELi. Eestile oli positiivne teatav integreeritus Soomega. ELi erihuvi on Eesti kaudu esimeste eurovenelaste tekitamine. Kuidas venelasi integreerida Euroopa ühiskonda, püütakse võõral nahal enne ära proovida. Leedus on neid selleks liiga vähe, Lätis liiga palju.

Oluline on teadustada, et katsetaja peab katse eest maksma, sest oma nahaga riskib eelkõige katsetatav. Tuleb laial rindel ära õppida Brüsselist raha saamine. Mõistagi, «riigi vastavuse viimiseks ELi nõuetega». Omast taskust pole seda mõtet maksta.

Läbirääkimistel tuleb lähtuda oma kasust, mitte võimalikult kiirest liitumisest. Lubamatu on võtta läbirääkimiste stiiliks brezhneviaegne põhimõte «enesele võetud täiendavate kõrgendatud kohustuste ennetähtaegsest täitmisest», mis praegu paistab juba toimivat WTO ühinemisprotsessis.