Tuletõrjenormidel on tõendusjõud

Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 43 sätestab, et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et:

Samal ajal on Eesti omad tuletõrjenormid olemas. Need on välja töötatud Soome vastavate normide eeskujul Soome keskkonnaministeeriumi ja Soome siseministeeriumi toetusel ning tänaseks on nad kooskõlas Euroopa Liidu asjassepuutuvate dokumentidega.

Neid on avaldatud alates 1994. aastast Ehitusteabekartoteegis, üks neist (EPN 10.1) eelnormina, teised (EPN 10.2 kuni 10.13) eelnõudena.

Ehitusreeglite Nõukogu oma 09.10.98 istungi protokollis nr 49 (p 4 all) aktsepteeris ehitiste tuleohutuse projekteerimisnormide EPN 10 kasutamise Eesti Vabariigi projekteerimisnormidena. Neid norme on tunnustanud mitme organisatsiooni volitatud esindajad (vt tabel).

Nimetatud normidel on seega sisuliselt sama staatus kui:

-- DIN-instituudi poolt avaldatud DIN-normidel

-- Taani Inseneride Liidu normidel või

-- Kanada ehituskoodeksil.

Lähtuvalt eeltoodust Eesti tuletõrjenormid kehtivad (samahästi kui eeskujumaade analoogsed dokumendid), ent neil ei ole õiguslikku jõudu.

Selle eest on neil normidel tõendusjõud (nende järgimine saab tõendada, et teatud nõudeid on järgitud) ja kaitsejõud (järgija on kaitstud neist erinevate nõuete esitamise eest).

Ükski seadus ei keela ametnikku uskumast ilma tõenditeta, et planeerimis- ja ehitusseaduse § 43 on täidetud. Ent ametnik on kutsutud ja seatud kaitsma üldsuse huve, ning kergeusklikkuse korral võib ta õnnetuse järgselt sattuda ebameeldivasse olukorda.

Seepärast ametnik tavaliselt nõuab (projekteerimise tehniliste tingimuste või projekteerimisloa, ehitusloa, ehitise kasutusloa väljaandmisel jne) planeerimis- ja ehitusseaduse § 43 täidetuse tõendamist.

Ametniku jaoks on tuleohutuse osas kõige ohutum uskuda, et planeerimis- ja ehitusseaduse § 43 on täidetud juhul, kui on järgitud EPN 10 nõudeid, sest neid nõudeid on tunnustanud autoriteetsed institutsioonid.

Muul juhul võib ta tõendeid uskuda, ent mingit kohustust tõendeid uskuda tal ei ole. Selle poolest ei erine Eesti ametnik eeskujumaade (Saksa, Taani, Kanada) ametnikust. Ei Eesti ega ka eeskujumaade seadused ei kohusta uskuma ilma piisavate tõenditeta, et mingi seaduse säte on täidetud.

Mistahes institutsioon (ehitise omanik või rahastaja, kindlustusselts, kohalik omavalitsus, päästeamet jne) võib muuta sellise käsitluse oma ametnikele siduvaks (eiramise korral läheb vastutus ametnikule) või koguni kohustuslikuks.

Sisuliselt me saaksime siis süsteemi, mis on laialt levinud paljudes endise Nõukogude Liidu vabariikides. Käsitluse vääramiseks tuleks võtta vastu seadus, mis käsiks ametnikku uskuda seaduse sätete täidetust ilma piisavate tõenditeta.

Sõna-sõnalt:

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 43 lõiked 2 ja 5 saab lugeda tuleohutuse osas täidetuks, kui on järgitud EPN 10 nõudeid. Muul juhul tuleb ametnikul seda uskuda vaid piisavate tõendite olemasolu korral, ent ametnikul ei lasu uskumise kohustust.

Tuleohutusnormide praktiliseks rakendamiseks on soovitav juba projekteerimise tehniliste tingimuste (projekteerimisloa) taotlemisel ja/või väljaandmisel sisse kirjutada nõue, et järgitakse Eesti projekteerimisnorme EPN 10. See välistab hilisemad vaidlused ja arusaamatused.

Kuna need normid seni tuleohutuse kõiki aspekte ei haara, võib muidugi lisanduda täiendavaid nõudeid, näiteks tuletõrje vesivarustuse valdkonnas.

Ehitise tellija ei satu üldjuhul ka siis raskustesse, kui ta omapea (projekti lähteülesandes, projekteerimislepingus) nõuab projekteerijalt, et tuleohutuse osas järgitakse EPN 10 nõudeid.

Ka sel juhul, kui projektis on lihtsalt järgitud EPN 10 nõudeid, ei tohiks ehitus- ega kasutusloa saamisel tekkida reeglina muid probleeme kui vaid need, mis puudutavad Eesti normidega seni reglementeerimata valdkondi.

Seega: tehnilisi norme saab järgida ka ilma, et neile oleks omistatud õiguslikku jõudu. Tuleneb see sellest, et normid on sisuldasa üldsuse kokkulepped vastuvõetava tehnilise taseme kohta.

Autor: Georg Samuel