Kilgi sõnul tegi ta patendi igaks juhuks, kui müük peaks väga hästi minema. Ta kinnitas, et tema jaoks ei olnud oluline, mida müüa. «Mul on alati olnud kerge Ameerika-vaimustus. Kui sa ikka oled Ameerikas äri teinud, siis oled omamoodi liigas,» rääkis ta. Kilk nentis, et iseenesest on liulaud tobe toode.
Kokku õnnestus Kilgil USAs müüa üle 100 000 liulaua, neist enamik 1996. aasta talve jooksul, kui ta müüs ligi 80 000 Eestis toodetud liulauda.
Kõrgeim hind, mis liulaua eest poes maksti, oli 8--10 dollarit. Kilk ise teenis iga müüdud liulaua pealt alla dollari.
Kilk kõneles, et ta alustas läbirääkimisi kiirtoitlustusrestorani ketiga McDonald's, kes oli tema sõnul valmis ostma pool miljonit liulauda, et pakkuda neid klientidele tasuta koos kiirlõunaga.
«Sellise mahu juures oleks juba korraliku kasumi teeninud,» märkis ta. «Aga me ei jõudnud nendega kokkuleppele.»
Kilgi sõnul oleks korraliku kasumi teenimiseks piisanud aastas 200 000 liulaua müümisest. «Mult küsiti 1997. aastaks sellist kogust, aga midagi kindlat ei lubatud. Samal ajal tekkisid lahkhelid liulaudade tootjaga Eestis ja siis ma ei viitsinud enam jamada,» rääkis Kilk põhjustest, miks ta liulauaäri USAs lõpetas.
Kilgi patenditud liulaud on kantud Ameerika Ühendriikide patendiregistrisse. Kilk patenteeris toote 1995. aastal, tema õigused patendile lõpevad aastal 2005.
Kilgi sõnul olid liulaua patentimise ja müümise eelkulutused Ameerikas üsna suured, kuid enam kui 100 000 liuguri müügist saadud tulu kattis tehtud kulutused.
Liulaud tuli USAs kindlustada, tagada tootele juriidiline teenindus, maksta patentimise eest ning muuta toode Ameerika tarbijale müüdavaks. «Ega seal keegi su kaupa ei vaja,» sõnas ta.
Kilk ütles, et ta ei välista tulevikus veel mingi kauba turustamist USAs. «Ma proovisin Venemaalt ka ühte kaupa seal turustada, aga sellega ma nii hästi välja ei tulnud,» tunnistas ta. «Igatahes oli liulauaäri kasulik kogemus.»
Autor: Siim Saidla