Niina Siitam • 29 august 1999

Töötervishoiu eest vastutab tööandja

26. juulil kehtima hakanud töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTS) on töökeskkonna olulisemaid õigusakte, mis vastavuses Euroopa Liidu raamdirektiiviga sätestab õiguslikud alused töötajate tervise kaitseks, töötervishoiu ja tööohutuse taseme parandamiseks ettevõttes ning tööga seotud õnnetuste ja tervisekahjustuste vältimiseks.

Seadus peab oluliseks kohandada töö töötaja võimete järgi, samuti näeb ette puudega töötaja töö ning töötamiskoha kohandamist tema kehaliste ja vaimsete võimetega.

Üks esimestest küsimustest, mida ettevõtte juht esitab, on, kellele seadus kehtib, kas ka mina pean seadust täitma. Erinevalt endisest töökaitseseadusest, kus seaduse järgimine oli kohustuslik loetelus toodud tööde puhul, kehtib töötervishoiu ja tööohutuse seadus kõigil tegevusaladel.

Erandina on ette nähtud, et seadus ei kehti kaitseväes, Kaitseliidus, politseis, piirivalves ja päästeteenistuses juhul, kui töötervishoiu ja tööohutuse nõuded nende tegevuses on eriseadustega sätestatud teisiti.

Seega laieneb uus seadus ka avalikule sektorile, sealhulgas riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele.

Seadus paneb üheselt vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas tööandjale.

Kuidas aga saavutada seaduses sätestatud eesmärke ning tagada töötajatele ohutu ja tervislik töökeskkond? Kui palju see tööandjale maksma läheb? Kuidas tööandja sellega üksi hakkama saab? Need küsimused tõusetuvad paljude tööandjate ees.

Eeskätt on see saavutatav töökorralduslike, tehniliste ja töötervishoiualaste abinõudega ühelt poolt ning järelevalvealase tööga nii ettevõttesiseselt kui ka selleks pädeva riigiasutuse poolt teisalt.

Töökorralduse ühe abinõuna on vaja moodustada töökeskkonnastruktuurid ja rakendada need tööle. Töökeskkonnavolinik, -spetsialist ja ­nõukogu on struktuurid, mis aitavad tööandjal muuta töökeskkond ohutumaks ja vältida või vähendada riske töötajate tervisele.

Hetkel kuum