22 september 1999

Eesti hariduse hävitamise hiilgav näide

Oli meeldiv lugeda Joakim Heleniuse naiivset ettepanekut «tagada, et haridussüsteemi ülesehitamise juures arvestatakse majanduse vajadusi» (ÄP 10.09).

Olen põhjalikult uurinud hariduspoliitikat ja hariduse juhtimise mudeleid arenenud maades ja jõudnud järeldusele, et teoreetiliselt ja põhimõtteliselt on see soov teostatav. Saab konstrueerida mudeli, kus haridus pole majandusele kasutuks koormaks nagu meil, vaid majanduse ja ühiskonna arengu tegur.

Eesti hariduse hävitamise hiilgav näide on Olav Aarna käe all koostatud Eesti hariduse «arenduskava» (tekst haridusministeeriumi koduleheküljel). Selle struktuur on tegelikult suurepärane: missioon, prioriteedid, subjektid, mudel. Missiooni tekstiga võib veel nõustuda, edasiste peatükkide sisu on täiuslik bla-bla-bla.

Euroopa riigi ja hariduspoliitika mudelid tuginevad ühtsetele põhimõtetele, mida Eestis ja ka haridusministeeriumi tekstis eiratakse. Võtame võrdõiguslikkuse põhimõtte, mis peaks kehtima ka Eestis. haridusministeeriumi teksti p 6 järgi võrdõiguslikkus puudub: keegi võtab vastu otsused, kusjuures ta võib arvestada teiste subjektide huve, kui tahab. (Olav Aarna: «Me võime haridust reformida, kui tahame.»)

Haridusministeerium ei kavatsegi arvestada majanduse huve, rääkimata kohustusest saada majanduse ja ühiskonna arengu teguriks.

Tekst ei suuda ega soovi määratleda korrektselt hariduse ja hariduspoliitika subjekte. Nende põhimõtteline eristamine on siiski väga õige. Hariduse subjektideks on teksti järgi õppurid, nende vanemad ja õpetajad. Õppeasutuse nimetamine subjektiks on tahtlikult eksitav, sest asutus seostab juba subjektid omavahel. Asutuse asemel on subjektiks administraatorid.

Hariduspoliitika subjektide klassifikatsioon on lollitav. Eestis on ainult üks hariduspoliitika subjekt -- avalik sektor, eelkõige riik.

Ainult seda kehtivat hariduspoliitika mudelit teades võib mõista teksti põhimõtet p 6: (riik, minister, direktor) «arvestab erinevate hariduspoliitika subjektide huve». Haridusministeeriumi teksti järgi arvestatakse hariduspoliitika subjektide huve, mitte hariduse subjektide -- õppurite, lapsevanemate ja õpetajate huve. Tegu on inimõiguste ja põhiseaduse rikkumisega. Teksti järgi koosneb haridussüsteemi mudel mitte subjektidest, vaid õppekavadest, õppeasutustest, tugisüsteemist ja umbisikulisest hariduskorraldusest. Korraldus pole ju struktuur, vaid funktsioon.

Need probleemid ei pea üldse olema reformi sisuks ja riigikogu arutluse objektiks. Seadus peab reguleerima subjektide vahekorda, mitte dikteerima neile otsuste sisu.

Kogu teksti mõte ongi välistada hariduse reformi ja arengu võimalus. Muuta võib vaid pisiasju, aga mitte olemasolevat võimuvahekorda.

Hetkel kuum