Kõrgharidus on otseses mõttes investeering

Tallinna Tehnikaülikooli rektor Olav Aarna soovitab seadustada kõrghariduses õppemaksu, kus olenemata kõrgkooli tüübist või õppekavast võtab tudeng enda kanda veerandi või kolmandiku õppekuludest. Ülejäänud kulud kannaks maksumaksja.

Äripäeva arvates tuleks kõrghariduse omandamine muuta üliõpilasele tervenisti tasuliseks.

Kõrghariduse omandamine on investeering tulevikku ja nii tuleb sellesse ka suhtuda. Ühe olulisema mõjuri, mis tasulise hariduse puhul toimima hakkab, toob välja ka Aarna, -- üliõpilane või üliõpilaskandidaat tunneb suuremat vastutust oma haridusvalikute ja tegevuse tulemuse ees. Praegu riigieelarvelistel kohtadel istuvad tudengid on suhteliselt kohustustevabad. Vastutus peaks suurenema ka õppejõududel -- hariduse otsesel ostjal on suurem huvi ja õigus nõuda korralikku kvaliteeti.

Tasuta hariduse pooldajad väidavad vastu, et üleüldine õppemaks suleb vaese, ent andeka õppuri ees kõrgkoolide uksed. Selle olukorra lahendaks aga n-ö stipendiaadisüsteem. Või teisalt -- riiklik tellimus. Kui tudengikandidaadil on plaanis oma karjäär siduda riigistruktuuriga, tuleb kõne alla variant, et riik garanteerib õppelaenu ja hiljem, juhul kui tudeng pärast lõpetamist ei «karga ära» erasektorisse, kustutab selle. Riiklik tellimus toimib mingil määral praegugi, ent ebaõnnestunult. Jääb mulje, et riik pole endale täpselt selgeks teinud, keda ta vajab ja millise haridusega.

Välistada ei saa ohtu, et rahateenimine muutub kõrgkoolide jaoks eesmärgiks omaette ja õppegrupid paisutatakse üle. Konkursisõel nõrgeneb. Usutavasti on aga kõrgkoolijuhtidele olulisem kooli maine, see, et just nende kooli lõpetanud on saanud väga kvaliteetse hariduse. Pole midagi halba, kui inimesed kulutavad raha enda harimiseks. Sellepärast ei tasu konkursitingimuste pehmendamist hukka mõista.

Õppemaksu kehtestamisel vähenevad riigi kulutused haridusele. Praegu on haridusministeerium oma kulureaga riigieelarves ministeeriumidest esikohal.

Haridussüsteem on üks konservatiivsemaid süsteeme üldse. Kõrghariduse muutmine tasuliseks eeldab tõsist murrangut mõtteviisis ja haridusministeeriumi otsustavat tegutsemist.

Haridusminister Tõnis Lukas ei ole näidanud huvi haridussüsteemi reformimise vastu. Sellepärast oleks vaja rotatsiooni valitsuses ehk pärast politsei efektiivselt tööle panemist peab Jüri Mõis istuma mitte Tallinna linnapea, vaid haridusministri toolile. Haridus vajab reformimist, mitte reformi mängimist.