Tubli, Tiit Vähi!

Ekspeaminister, Silmeti omanik Tiit Vähi ütles Äripäeva juubelikonverentsil, et välisfirmadel lastakse üksteise järel Eesti ettevõtteid üle võtta, pidades arvatavasti silmas valitsuse liig lahket suhtumist välismaalt tulevasse kapitali.

Samas jätab Vähi kahe silma vahele asjaolu, et ettevõtte aktsiaid ei müü riik, vaid ettevõtte omanikud. Aktsiaid ei osta meie ettevõtete käest mingid terasest ja klaasist monstrumid, vaid rahaomanikud. Nii nagu omavahel ei kauple maailmas mitte riigid, nagu väidavad poliitikud ja statistika, vaid ettevõtted, täpsemalt ettevõtjad. Ühesõnaga -- inimesed, samasugused luust ja lihast nagu me kõik.

Seda enam on kummaline kuulda, et suurte osaluste müügi põhjusena nimetavad ärimehed võimetust võistelda suurte rahvusvaheliste firmadega, kes on ettevõtjate jutu järgi suuremad, efektiivsemad ja teavad paremini, kuidas Eestis äri ajada.

Otsused aktsiate müügi kohta sündisid kuidagi väga ruttu. Kui veel paar aastat tagasi ütles Hansapanga asutaja ja nõukogu esimees Hannes Tamjärv, et kroonijuveele ei müüda ja ta teab täpselt, kuidas head panka edasi juhtida, siis tänaseks on ta oma osalusest loobunud. Seda hetkel, kui pank hakkas tugeva juhtkonna käe all kiiresti arenema.

Pangast lahkusid lisaks Tamjärvele Eesti parim administraator Jüri Mõis ning investeerimispangandusgeenius Rain Lõhmus. Kõige hullem on aga see, et tugeva meeskonna lahkumisega on Hansapank tundmatuseni muutunud. Panka iseloomustavad järjekorrad kontorites ja liga-loga infotehnoloogia.

Tuleb välja, et hansapankurid panid puusse. Kartes Swedbanki, ei mõistetud, et ka selle ettevõtte taga on reaalsed inimesed, kes võib-olla ei oskagi Eestis äri ajada. Tuleb välja, et Swedbanki juhid ei tea, kuidas head panka edasi juhtida. Kahju said kõik: Hansapanga juhid, kes kaotasid positsiooni ja töö, Swedbanki omanikud, kes maksid raha, samuti kliendid, kes ei saa endise kvaliteediga teenust. Võitnud pole keegi peale konkurendi Ühispanga omanike, kes on klienditeenindust vähemalt Tallinna peakontoris tundmatuseni muutnud.

Näiteid, kus uued omanikud pole millegi erilisega hakkama saanud, on tuua mujaltki. Nii ei ole paremaks läinud Ekspress Grupi väljaanded pärast seda, kui Hans H. Luik oma osaluse maha müüs, ei tooda Rakvere lihakombinaat paremaid miniviinereid pärast Ruokatalo tulekut ega ole ESSi teenus Falcki käe all oluliselt paranenud. Mingit imet ei olegi sündinud! See on ka loomulik, sest vaatamata uutele omanikele, sõltub ettevõtte käekäik endiselt kohalikust juhtkonnast.

Samas on tuua rida vastupidiseid näiteid, kus omanikud ja juhtkond on suutnud ettevõtte iseseisvana säilitada. Võtame kasvõi arvutifirma MicroLink, mis areneb enneolematu kiirusega ilma välisabita. Soome tarbijad pidasid MicroLinki arvuteid mitmete ülemaailmsete suurfirmade toodangust paremaks. Toiduainetefirma Ösel Foods võtab oma kaljaga mühinal Coca-Colalt karastusjookide turgu.

Miks siis ettevõtjad o©ma osalusi müüvad? Kas laiskusest? ETFC Grupi osanik, kommivabriku Kalev nõukogu esimees Ants Laos peab osaluse müümist võimaluseks, kuidas Eesti turul rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda. Kalevi juhtkond on isegi koostanud ettevõtte uue strateegia, mille sisuks pole, tõsi küll, toodangu, vaid samuti ettevõtte aktsiate müümine.

Laos kinnitab, et Kalevil on Eestis 50protsendiline turuosa. Ettevõttel on juhtkond, kes teab, kuidas valmistada eestimaalastele armsaid maiustusi. Ettevõttel on väljakujunenud kindel tarbijaskond, kes ei vahetaks Kalevi toodangut mitte millegi muu vastu. Mida veel tahta? Omanikele paremast olukorrast annab unistada. Aga Ants Laos kurdab, et Kalev jääb jalgu välismaalt tulevatele Marsile ja Snickersile.

Mulle jääb arusaamatuks, mida õpetab Ants Laos oma tudengitele Kõrgemas Kommertskoolis, kui tal endal on kodutöö tegemata. Eriti kummaline on, et valdavalt riigiettevõtete libeda erastamise ja nende vaheltkasuga müügiga silma paistnud Laos kavatseb oma tuleviku siduda üliõpilaste harimisega ettevõtete strateegilise juhtimise valdkonnas.

Siin tahaksin ometi kiita Tiit Vähit, kes vaatamata rahvusvaheliste firmade «vandenõule» on suutnud kontrolli Silmeti üle säilitada. Seetõttu oli üllatav kuulata tema ülevoolavat kurtmist. Kas ehk Vähigi juba mõtleb osaluse müügile?