Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas riik on suutnud pärssida organiseeritud kuritegevust?
Eesti riik kontrollib seda kuritegevuse valdkonda. Kuna küsite, kas on organiseeritud kuritegevuse pärssimisega hakkama saadud, siis hakkama ei ole saadud, küll on aga reaalne kontroll olemas.
Justiitsministrina ei ole mul küll alust arvata, et kuritegelike grupeeringute kaudu juhitakse täna Eestis avalikku sektorit või sekkutakse riigivõimu teostamisesse või surutakse peale oma kuritegelikku mõttelaadi. Minu veendumuse kohaselt ei ole kuritegelik maailm suutnud Eestis laieneda võimustruktuuridesse.
Riik ei ole saanud hakkama organiseeritud kuritegevuse ohjeldamisega. Kontrolli alla võtmisest ma üldse ei räägikski. Ühe liidri ajutine elimineerimine, näiteks aastaks või kaheks vangi panek, ei kahjusta tema autoriteeti ega lõpeta tema juhitud kuritegeliku jõu tegevust.
Pakkusin juba 1994. ja 1995. aastal välja, et võitlus organiseeritud kuritegevusega peab olema ründava iseloomuga.
Kuritegelik maailm esiteks pelgab jõudu ja nad peavad tunnetama, et nendega võideldakse selle sõna otseses mõttes. Me räägime kuritegevusega võitlemisest, aga võitlust kui sellist tegelikult ei ole. Politseiterminites tähendab see, et peab käima organiseeritud kuritegevusega seotud inimeste läbitöötlus pluss peaks toimuma nende pidev jälgimine ja kontroll kõigi võimalike vahenditega.
Olukord on stabiilne. Kuritegude arv stabiilselt tõuseb, organiseeritud kuritegevus stabiilselt tugevneb ja mõjutab üha rohkem majandust ja poliitikuid.
Organiseeritud kuritegevuse vägivaldsed vormid on aastatega vähenenud. Inimesed, keda seostati kuritegelike jõududega ja kes veel neli-viis aastat tagasi elasid Eestis, on vahepeal kolinud teistesse riikidesse. See on hea tunnus.
Ma aga arvan, et riik peaks astuma veelgi jõulisemaid samme võitluses organiseeritud kuritegevusega. Riik ei saa seda aga teha, kui ärimaailm teda ei aita.
Ärimaailm teab organiseeritud kuritegevusest rohkem kui riik. Kui ärimaailmas osalejatel ei ole piisavalt kodanikutunnet ja nad jätavad hirmust või ükskõiksusest asjad enda teada, siis on riigi võimalused küllaltki väikesed.
Kui pidada silmas pühapäevast tapmiskatset, siis olen veendunud, et Tallinna äriringkondades, ja võimalik, et ka poliitilistes ringkondades, on informatsioon kurjategijate tabamiseks olemas. Seda infot hoitakse aga ainult enda teada ja see ei jõua riigi ametnikeni, kes peavad nii-öelda kobama pimeduses, kobama ja ainult oletama. See on aga väga halb märk Eesti demokraatiale ja ärikultuurile.