Eelmise nädala transpordirubriigis avaldatud laevandusekspertide Paavo Kollomi ja Raido Rebase kommentaarid mõistsid hukka Eesti Panga tegevuse oma kauba kättesaamisel laevafirmalt MSC. Olen senini veendunud kommentaatorite seisukohtade õigsuses. Tegelikult kinnitab seda ka Andres Kalf, kirjutades, et Eesti Panga ja laevafirma MSC vahelist juhtumit analüüsides on juriidiline õigus laevafirmal.

Loomulikult ei ole olukorra lahendus nii ühene ja vaatamata juriidilisele õigusele ei ole tõepoolest süüst puhas ka MSC, kes ei teavitanud klienti võimalustest, kuidas saada kätte kaup, kui bill of lading'u originaal pole vee saabunud. See oleks olnud MSC esmane kohus, sest ta toimetas kliendile ootamatult kauba kohale kuus päeva enne määratud tähtaega. Et edaspidi oskaksid kliendid nendele võimalustele ise tähelepanu juhtida, soovitan läbi lugeda Paavo Kollomi alljärgneva nõuande.

Kirjutamata reeglite mittetäitmist, millele Andres Kalf viitab, laevafirmale paraku ette heita ei saa, sest need on tõepoolest vaid rangelt vabatahtlikuks täitmiseks. Pealegi ei saa kindlasti väita, et MSC oleks oma kindlustusvastutusel olnud rahakonteineri jätnud kuhugi sadamasse vedelema.

Kolmandaks kirjutab Kalf, et igaühele peaks olema selge: emiteerimata raha esmane saaja on riigipank, ja tal on õigus. Kuid nii Eesti Pank kui Andres Kalf rõhutavad saadetise hinnalisust ja turvalisuse tähtsust. Seda enam on õigustatud MSC protseduurireeglite täpne järgimine. See on kõigi laevafirmade klientide huvides, et ei tekiks lõtva suhtumist kauba üleandmisel, mis võib lõpuks viia kaupade väljapetmiseni laevafirmadelt. Usun, et enamik laevafirmade kliente ei soovi ka, et Tallinna Sadamas hakkaks kehtima kirjutamata reegel: kauba saab kätte ka automaatidega, mis on eriti mõjusad vahendid, kui puuduvad kauba dokumendid.

Usun, et laevafirmadega tekkivate arusaamatuste põhjus on ühe poole kehtivate reeglite halb tundmine ja teise poole nõrk klienditeenindus.