Majanduskasvu alus on stabiilsus

Maailmapank avaldab igal aastal maailma arengu ülevaate (World Development Report), kus alati käsitletakse mingit kindlat teemat. Tänavune raport kannab pealkirja »Sisenedes 21. sajandisse». Raamatus on käsitletud paljusid teemasid alates rahvusvahelisest kaubandusest ja keskkonnakaitsest ning lõpetades detsentraliseerimise ja urbaniseerumisega. Eesmärk arutleda kõigil tähtsatel teemadel muudab paraku kirjutise kohati laialivalguvaks ja liiga üldsõnaliseks ning jätab Maailmapanga seisukohad häguseks.

Ka Financial Times'is esitatud arvustuses taunitakse üldsõnalisust, kuigi tunnustatakse Maailmapanka kui parimat arengumaade eksperti. Sellegipoolest ei tohiks Maailmapanga ulatuslikku ekspertiisi alahinnata. Raportis leidub piisavalt kasulikke kogemusi, millest võiks õppust võtta. Siinkohal tahaksingi peatuda mõnel punktil, mis otseselt Eesti kontekstiga haakuvad ja võiksid mõningate otsuste langetamisel mõtteaineks olla.

Majanduse areng on seotud paljude tegurite ja nendevaheliste seostega. Sellegipoolest püütakse ikka ja jälle leida tähtsaimat mõjurit võrdsete seast, mis tähelepanu tihti peamiselt ühe «võluvõtme» otsimisele kallutab. Kui see võti ei ava teed kasvule mingil ajal või kohas, jäetakse see kõrvale ja alustatakse uue otsinguid. Samas järeldab Maailmapank, et stabiilse valitsusega riigid, kus on teatud reeglite järgi toimivad, s.o kõigile arusaadavad seaduste muutmise meetodid, kindlad omandiõigused ja tugev juriidiline keskkond, on oluliselt suurema investeeringumääraga ja kiirema majanduskasvuga kui riigid, kus nimetatud tegurid puuduvad.

Ka Eestis arutatakse aeg-ajalt, kas ja milliseid majandusharusid peaks eelisarendama, millistele teatud garantiisid andma jne. Kui selle asemel keskendutaks üldise juriidilise maastiku korrastamisele, konkurentsi võimaldamisele igal alal (monopolide likvideerimine) ja korruptsioonivastasele võitlusele, aidataks majanduskasvule ilmselt rohkem kaasa.

Levinud arusaam, et majanduskasvu aluseks on investeeringud, pole alati päris õigeks osutunud. Mõned madalama investeeringute määraga maad on 1950--1990. a oluliselt kiiremini arenenud kui keskmisest kõrgema investeeringute tasemega maad. Maailmapanga kogemused on näidanud, et ainult investeeringutele keskendumine jätab tihti teised olulised arenguprotsessi aspektid tähelepanuta.

Investeeringute maksuvabastus on iseenesest tore idee, aga kui selle elluviimise hind on tollide kehtestamine, üksikisiku maksukoormuse ja riigieelarve defitsiidi suurenemine, muutub uuenduse kasulikkus riigi majandusele küsitavaks.

Järgmise sajandi ühe suunana näeb Maailmapank kohaliku võimu tähtsustumist. Kohalikud omavalitsused hakkavad üha enam riikide arengut mõjutama ning olulisemaks muutub nende institutsioonide juhtimise kvaliteet. Valitsusi hoiatatakse omavalitsuste rahaliste päästeoperatsioonide läbiviimise eest, mil võivad olla kurvad tagajärjed. Tänavu jaanuaris vallandasid Brasiilia osariigi Minas Gerais raskused võetud riikliku laenu tagasimaksmisega üleüldise usalduskriisi riigi vastu ning viisid rahvusliku valuuta devalveerimiseni.

Kuigi Eesti seadused ei kohusta valitsust omavalitsuste laenukohustusi katma, ei ole Eestis ühtki omavalitsuse pankroti pretsedenti. Tegelikult ei erineks see millegi poolest ettevõtte pankrotist ning paneks omavalitsusjuhid rohkem kaaluma, kas harida end lõunameresaarel või osaleda kodumaisel kursusel.

Viiskümmend aastat arengumaadega tegelenud institutsioon võtab kogemused kokku nii: makroökonoomiline stabiilsus on igasuguse arengu ja majanduskasvu peamine alus; majanduskasv ei jõua iga ühiskonnakihini, areng peab olema suunatud inimvajadustele; ükski poliitika iseenesest ei kiirenda majanduse arengut, vaja on õiget lähenemist ja täideviimist; jätkusuutlik areng algab protsessidest, mis kaasavad paljusid ja arvestavad muutustega.

Autor: Triinu Tombak