Keskklassivaenulik tulumaksupoliitika

Kas maksukoormus Eestis 2000. a väheneb seoses ettevõtete tulude maksust vabastamisega? Ei vähene ega saagi väheneda, kui me ikka tõepoolest soovime jõuda tsiviliseeritud ühiskonnakorraldusega Euroopa Liitu. Eestis toimub lihtsalt maksukoormuse ümberjaotamine. Küsimuse tuum peitub selles, kes maksude ümberjagamisest võidab ja kes kaotab.

Tallinna ettevõtetele antud miljardiline maksusoodustus kaeti selle arvel, et lükati aasta võrra edasi ja alandati eelmise riigikogu koosseisu kinnitatud maksuvaba palgamiinimumi, tõsteti ligi kahekordseks riigilõivud, tõsteti järsult kütuseaktsiisi, lisati soojusenergiale käibemaks, ähvardatakse kahekordistada trahvisummasid.

Esmapilgul tabab maksude ümberjagamise raskus tõesti peamiselt vaesemaid inimesi ja vähendab töövõtjate reaalpalka. Kõik ettevõtjad võiksid aga valitsusliidu poliitikute väitel maksuvabadest investeerimisvahenditest rõõmu tunda.

Paraku näib see nii ainult esmapilgul, sest majanduses on kõik nähtused omavahel seotud. Töölised ei kavatsegi nõustuda senise palgaga, mis ei võimalda kasvanud maksukoormusega toime tulla. Kasvab kulusurve väikestele ja keskmistele ettevõtetele, kes maksude ümberjaotamisest otsest kahju kannatavad. Keskklassi taimelavaks olev väikeettevõtlus võitleb niigi toimetuleku piiril, sest neil pole reaalseid võimalusi investeeringuid laenukapitali arvel teha. Nende teenitud napp kasum kaob hoopiski ja maksuvabastusest võib rõõmu tunda ainult pankrotihaldur.

Maksude praegune ümberjaotamine ei suurenda töökohtade arvu, vaid vähendab seda. Enamik maksuvabastusest võitvaid väliskapitalile kuuluvaid suurettevõtteid ei tegele juba ammu töökohtade loomisega, sest Eesti turg on hõivatud. Ülekapitaliseeritud Hansapank otsib koguni aktsiakapitali vähendamise ja väljaviimise skeeme.

Eestis teenitud tulud kuluvad emafirmadelt saadud laenude tagasimaksmiseks või liiguvad investeeringutena Läti ja Leedu turgudele, mida väliskapital pole veel hõlvanud. Töökohti tegelikult loovate väike-ja keskmiste ettevõtete investeerimisvõimalused vähenevad.

Arenenud riikides mõistetakse, et erinevus firmade tulude suuruses ei tulene niivõrd seal töötavate inimeste tublidusest kuivõrd riigi väljaarendatud infrastruktuuri ja majanduspoliitika toetusest ning ressurssidega varustatusest.

Ühtedele majandusharudele on riik välja arendanud infrastruktuuri (sadamad), teised koondavad maksumaksja kulul kvalifitseeritud tööjõu (pangad), kolmandad ekspluateerivad loodusressursse (puidufirmad). Neile on riik loonud võimaluse kasumi teenimiseks ja seetõttu on õiglane kasumit ka maksustada. Teistes majandusharudes on riigi toetus väiksem, kuid jäetakse ka nende maksukoormus tagasihoidlikumaks. Selliselt tasakaalustatud maksupoliitikaga luuakse suure ja tugeva keskklassiga ühiskond. See on euroopalik arengutee.

Eesti on valinud vastupidise suuna -- maksukoormuse kantimisega vaesemate inimeste õlule tekib ühiskonnas lõhe -- ülirikaste kihile vastandub allpool vaesuspiiri elav pool elanikkonnast. Keskklassi laienemiseks ja tugevnemiseks pinnast ei teki. Parempoolitsejad kisuvad Eestit mahajäänud maade allakäigurajale.