Maksusüsteem pole muumia

Maksud tekitavad alati kirgi. Enamiku tavainimeste ja ärimeeste arvates on maksud alati liiga kõrged ja mõnigi tulipea leiab, et ühiskond saaks ilma nendetagi hakkama.

Paraku ei saa, sest seesama ühiskond nõuab riigi iseseisvumise püsimist, korrakaitset, kooliõpetust, arstiabi ja palju muud, mida täielikult ei annaks erakätesse ka kõige liberaalsem teooria. Nende vajaduste rahuldamiseks peabki makse koguma.

Teiseks on aus maksumaksja lojaalne kodanik, st Eesti riigi patrioot täpselt samamoodi nagu makse koguv ametnikki. Kõige selle juures on peaküsimus, kui palju ja milliseid makse ühiskonna arengu huvides kehtestada. Sama oluline on, kui tihti maksusüsteemi muudetakse.

Taasiseseisvunud Eestis on oma maksusüsteem aastatega juba välja kujunenud ning ka rahvaerakonna Mõõdukad programmi eelnõus on kirjas, et ettevõtluskeskkonna (tegelikult terve ühiskonna) huvides peab maksusüsteem olema võimalikult stabiilne. See ei tähenda, et peaks olema tegemist muumiaga, mis aastasadu muutumatuna püsib. Üks asi, kus paratamatud asjaolud võivad meid sundida maksusüsteemi muutma, on sotsiaalkindlustuse reform. Praegune pensionisüsteem kukub meie tahtest sõltumatute rahvastikuprotsesside tõttu lähiaastatel suure tõenäosusega kokku ning kohustuslik kogumispension on praeguste noorte elamisväärse tuleviku kindlustamiseks hädavajalik.

Arenenud riikides on juba ammu olemas töötu- ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Viimane on üks esimesi, mille praeguse Euroopa Liidu maade töövõtjad juba XIX sajandil endale välja võitlesid. Kui nende uuenduste läbiviimiseks on vaja sotsiaalmaksu võib-olla ajutiselt tõsta ühe-kahe protsendipunkti võrra või korraldada uusi kindlustusliike maksete alusel, siis ei tulene see poliitikute subjektiivsest tahtest, vaid fiskaalpoliitilistest arvutustest.

Maksusüsteem peab olema õiglane ja tagama kogu Eesti arengu. Eesti on küll väike nii pindalalt kui rahvaarvult, kuid siiski suurte erinevustega. On selge, et ei Rõuges, Abjas või mõnes muus taolises kohas ei kujune kunagi säärast ettevõtluskeskkonda, nagu tekitavad sadam ja suurpangad Tallinnas. Meie ülesanne on püüda neid erinevusi leevendada, et Eesti ühte serva kaldumine riiki kummuli ei pööraks.

Rahvaerakonna Mõõdukad programmi eelnõus on kirjas, et maapiirkondade suhtelise maksukoormuse vähendamiseks pooldame maamaksu ümberkorraldamist kinnisvaramaksuks. Lahtisi otsi ja keerulisi küsimusi on siingi hulgi, kuid põhiideena peaks see kinnisvaraturgu aktiviseerima ja vähendama piirkondlikke erinevusi (Tallinnas oleks maksumäär kõrgem, maal praeguse maamaksuga võrdne või madalamgi). Rõhutan, et asi pole uues maksus, vaid olemasoleva arendamises.

Arvukalt küsimusi ja rahulolematust tekitavad aktsiisimaksud, täpsemalt nende liigjärsk tõus. Mõõdukad ei poolda kaudsete maksude osatähtsuse suurendamist, sest see tõstaks vaesemate perede suhtelist maksukoormust. Paraku on terve rida meist sõltumatuid asjaolusid (sh eelarvevajadused ja rahvusvaheline ümbrus), mis aktsiise allapoole viia ei luba. Küll on meie võimuses püüda aktsiisitõus teha võimalikult laugeks, st vähendada praeguste kavadega ette nähtud järske tõuse.

Riigi toimimiseks on vähe pelgast maksude kehtestamisest. Maksud tuleb ka kokku koguda. Karistamatuse tunne ning arenenud riikidele sobimatu maksunihilism jätavad meie ühiskonna ilma sadadest miljonitest kroonidest.

Senised struktuurid pole suutnud seda kuriteoliiki ohjata. Praegu on maksuamet saamas uurimisasutuse õigusi. Mõõdukad tervitavad seda sammu ja loodavad, et see ei jää pelgaks meediakäraks.

Maksuamet peab suutma võidelda käibemaksupettuste ja ümbrikupalkadega ning kaitsma neid riigile lojaalseid kodanikke, kes ausalt makse maksavad ning seetõttu näiteks riigihankekonkurssidel maksupettureilt lüüa saavad.

Autor: Tõnu Kõiv