Ebaausad kliendid teevad ettevaatlikuks

10. aprilli ÄP artiklis ?Seltsid pigistavad väikekliente? väidetakse, et kindlustusseltsid harrastavad nn ?kokkuhoiupoliitikat? väiksemate õnnetuste hüvitamata jätmisel.

Seltsidel on põhjust kahjujuhtumeid põhjalikult uurida, et ebaausatele kindlustusvõtjatele tehtud väljamaksete tõttu ei kannataks ausad kliendid, kuna väljamaksete suurenedes kasvavad paratamatult kindlustustariifid.

Näitena tüüpilisest suhtumisest kindlustuspettusesse näitab viimases Luubis avaldatud intervjuu skulptor Mati Karminiga, kelle näituse ajal üks taies maha põletati. Küsimuse peale, et äkki panite ise põlema, vastas skulptor järgmist: ?Oleksin sel juhul kera kindlasti kindlustanud, et mitte kahjumisse jääda nagu praegu. Peale rendi pean galeriile tasuma ka põlengus tekkinud kahju: kuumusest purunenud aknaklaasid ja katteruloo.?

Taunitav on, et ühiskond suhtub kindlustuspettustesse tolerantselt, see oleks nagu mingit laadi tasaarvelduse viis. Kindlustusseltsi petmist peetakse väikeseks, vabandatavaks õigusrikkumiseks.

Kindlustuspettuse puhul on tegemist kelmuse ühe vormiga, mille ettevalmistamine ja katse on karistatavad. Sellele peaks mõtlema need, kes suhtuvad kindlustuspettusesse kui õnnemängu.

Hinnanguliselt moodustavad kindlustuspettused 10?20 väljamakstud hüvitistest.

Kuid kindlustuse põhimõte ei saa olla kasu saamine. Kahjukindlustuses on hüvitamise põhimõte taastada nii täpselt kui võimalik olukord, mis oli enne kindlustusvõtja või tema varaga juhtunud õnnetust.

Suurema osa kindlustusjuhtumite hüvitamisel arusaamatusi ei teki. Kliendid on rahul kahjukäsitluse kiiruse ja kvaliteediga, aga need juhtumid ei jõua ajakirjanduse veergudele.

Probleemid tekivad tavaliselt sellest, et ei viitsita enne kindlustuslepingu sõlmimist lugeda üldtingimusi ja ei teata, mida täpselt ostetakse, tihti on ka kindlustusmakse jäetud õigeaegselt tasumata.

Salva Kindlustuse eesmärgiks ei ole leida nippe, millega kliendile n-ö ?vett peale tõmmata?, pigem oleme mõnedele formaalsustele läbi sõrmede vaadanud, kui on näha, et tegemist ei ole tahtlusega