Herefordi-ametnik

Artikkel

- Uudised
- Merike Ojasson
- 13. november 2000 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Herefordi-ametnik
Lihaveistele külla minnes võib igaüks näha, kuidas loomade hooldaja auto ukerdab künklikul maastikul ja läheb mitmesajakiloste loomade vahelt läbi nagu vigursõidul. Kui auto pagasiruumist ilmub igapäevane jahukott ja karjak Väino Helemets hüüab: ?Jahule, jahule!?, peab küllatulija ellujäämiseks karjast eemale hoidma, sest rahuliku meele etalonidena tunduvad loomad hakkavad momentselt nagu noored kitsekesed ühes suunas jooksma.
Läti piiri ääres jalutava puhast herefordi tõugu loomakarja omanik Kalev Raudsepp nimetab lihaveistega tegelemist pigem nostalgiliseks tagasitulekuks kodutalu maadele kui äritegevuseks. ?Kuratlikult vastik on vaadata, kui lähed koju ja maja aknast ei paista muud kui pajuvõpsik,? ütleb Raudsepp.
Spetsialistide selgitus, et veisekasvatus on ainus tegevusala, millega sealsetel niisketel aladel tegeleda saab, veenis Raudseppa proovima. ?Tasuvuse saamiseks on vaja vähemalt 100pealist karja. Ja loomulikult tuleb tegeleda sellega, et kari püsiks tõupuhtana.?
Praegu on ligi 40 pruuni-valgekirjut looma aastajagu päevi kümnete hektarite suurust maa-ala korras hoidnud. Kaks jõge annavad juua, söögi eest hoolitseb peremees koos karjakuga. Aasta läbi väljas kõndivate loomade ainus varjupaik on poollagunenud majahooned, kuhu talvel tuisu eest varjuda. Täisväärtuslikuks ehk realiseerimiskõlbulikuks saamiseks peab loom üle elama kaks talve ja kosuma ligi 700kiloseks elus künkaks.
Herefordi karjaga kokkusaamist võib Kalev Raudsepa lugusid kuulates nimetada saatuseks. 1993. aastal, kui mees valiti Tabivere vallavanemaks, oli tema üheks esimeseks ülesandeks päästa inimesed herefordi karja eest. ?Vallamajja teatati, et üks peremeheta kari liigub ringi, tallavad kapsamaid ja inimesed ei julge kodust välja minna,? meenutab Raudsepp.
Alles aastaid hiljem luges Raudsepp lehest kuulutust, et Põlvamaa mees müüb terve herefordide karja. Karjapidamise idee oli mehel värskelt olemas ja ühe telefonikõnega sai selgeks, et tegemist on nendesamade loomadega.
Loodetavasti peavad loomad peremeest hästi meeles, pikaaegne mälu on neile vägagi iseloomulik. ?Kui talle mingil põhjusel on haiget tehtud, peab ta seda hästi kaua meeles. Pidime pulli ühest kohast teise viima ja kuna ta oli lõa otsas olnud, seisis ta ligi kuu aega põõsastes ega seltsinud kellegagi,? kinnitab Raudsepp.
Samamoodi jäävad herefordidele meelde kutsumata külalised. Karjaku kinnitusel tekkis üsna pea pärast karja kohalesaabumist ümbruskonda palju hundijälgi. ?Kui vaenlane tuleb, võtavad loomad ringkaitsesse. Panevad pead väljapoole ja vasikad on karja keskel,? joonistas omanik õhku pildi.
Koertel läheb veel kehvemini. Lihaveised asuvad lihtsalt rünnakule. Arvatavalt samasuguse hooga, nagu jookstakse jahukoti suunas.
Hetkel kuum