Loogikavead seaduses

Mõistan Priidu Pärna ja teiste võlaõiguslaste kiindumust rooma õiguse süsteemi sellisel kujul, nagu seda rakendati omaaegses Austria-Ungari ja hiljem Saksa keisririigi eraseadustikus. Siiski maksab järele mõtelda, kas kõneldakse ühest ja samast asjast.

Kui meie kõigi aegade parim rooma õiguse tundja prof. Leo Leesment enam kui nelikümmend aastat tagasi Vene vanglast lahti lasti, töötas ta esialgu Tartu Ülikooli raamatukogus abijõuna. Ta tõi mulle suure saladuskatte all Eesti kunagise tsiviilseadustiku eelnõu. See dokument okupatsiooni ajal salastati ja mina ei teadnud sellest midagi. Lugemisel aga sattusin lausa vaimustusse.

Kui ma oma vaimustust Leesmendile väljendasin, oli ta minuga üldiselt nõus. Kui ma aga kiitsin seadustiku head ülevaatlikku süsteemi, ütles ta, et eelnõu võlaõiguse osas on palju vananenut, eelkõige just selle loogikaline süsteem on vigane. Pikemate seletusteta kirjutas ta paberilehele neli lauset, milles ütles olevat kokku võetud kogu nn saksa tüüpi võlaõiguse teooria ja soovitas mul nende üle järele mõtelda.

Leesmendi laused olid järgmised: 1) võlasuhe võib tuleneda lepingust; 2) eraõiguslikust lepingust tulenevad suhted on kõik võlasuhted; 3) mis tahes eraõigusliku lepingu tegelik sisu seisneb võlasuhete korraldamises, millega nad on sisult võlalepingud ja nende osalised on võlgnikud ja võlausaldajad; 4) võlaõigus peab käsitlema kõiki eraõiguslikke lepinguid.

Olin loogikat õppinud ja sain kohe aru, mida Leesment mõtles. Teises lauses on esimese mõtet absolutiseeritud: õige osaotsustus on muudetud vääraks üldotsustuseks, mis tähendab lubamatut loogikaviga. Järgmised laused arendavad viga absurdsuse ahelreaktsiooni reegli järgi edasi, kuni jõutaksegi selleni, et võlaõigus peab hõlmama mitte ainult laenu- ehk võlalepinguid, vaid mis tahes lepinguid.

Leesment teadis, et seda eelnõu taheti enne kehtestamist oluliselt muuta. Ta avaldas arvamust, et nii, nagu klassikaline võlaõigus oli Euroopas juba selleks ajaks osadeks jaotuma hakanud, nii kestab see jaotumine edaspidigi. Lepinguõigus peaks olema tulevikus eraõiguses eraldi peatükk, võlaõigus peaks hõlmama ainult võlasuhteid, tulenegu need siis lepinguist või olgu lepinguvälised.

Rooma õiguse põhimõtetele rajanev õiguskultuur sellest ainult võidaks, kui õigusest kõrvaldatakse kõik ebaloogilisused. Olen temaga sama meelt. Kujutlen tema rahulolu, mida ta võiks tunda, kui ta veel praegu elaks ja näeks, et Euroopa Liidu õigust arendatakse just selles suunas, mida tema õigesti ette aimas.

Priidu Pärna kinnitab, et ?lepinguõigus on tunduvalt kitsam õiguse valdkond kui võlaõigus?. Ent just selles avaldubki peamine loogikaviga, millele Leesment vihjas. See peaks selguma juurdelisatud joonisest, mis ei vaja pikki seletusi. Püüda võlaõigusega reguleerida mitte ainult võlalepinguid, vaid kõikvõimalikke lepinguid, on niisama ?loogiline? kui püüda hobusekasvatuse põhimõtetel kasvatada kõiki põllumajandusloomi ? sealhulgas ka sigu, veiseid ja lambaid.

Probleemi lahendamisele aitaks lähemale, kui väldiksime temaatilist laialivalguvust ja keskenduksime põhilisele. Võlaõiguslastel tuleks usutavalt põhjendada, miks meil ei sobi ajada Euroopa Liiduga sama õiguspoliitikat. Mis põhjustel tuleks Eestis kehtestada iganenud põhimõtetel koostatud, loogikavigu sisaldav ja rahva õigusteadvusega vastuolus olev võlaõigusseadus, sellal kui Euroopa Liidus on võetud suund Euroopa lepinguõiguse kehtestamisele? Miks meil tuleb töösuhteid käsitleda võlaõiguse raames, kui Euroopas käsitatakse tööõigust eraldi haruna? Miks meil ei sobi talitada nende riikide eeskujul, kus kõikvõimalikke lepinguid ei reguleerita võlaõigusega, ehkki nende õigussüsteem on kooskõlas Euroopa õiguskultuuriga?

Siiani ei ole neil teemadel millegipärast soovitud sõna võtta.