Ei saa Eesti läbi ei Lätita, ei Leeduta

Eesti edu reformide läbiviimisel on andnud meile Brüsselis lõunanaabrite ees edumaa.

Makrotasandilt vaadates annab see Eestile valdavalt palju plusse. Eesti majanduse ühe edukama valdkonna transiitkaubanduse vaatenurgast on aga paradoksaalsel moel Eestile kasulik, et ka Läti ja Leedu ?ühinevad? Euroopa riikidega samaaegselt. Liikmestaatusega koos asub Eesti kohe täitma liidu reegleid, mis võivad küll kiirelt olla vastuvõetavad väikeses Eestis, on aga raskelt ning pikaldaselt mugandatavad Venemaal. Juhul kui Läti ja Leedu on liialdades öeldult vabad Venemaale euroasja õpetamise kohustustest, on neil ka konkurentsieelis.

Soovin, et mind mõistetaks mitte euroskeptilises, vaid euroratsionaalses kontekstis. Üldriikliku stabiilsuse suurenemine ja sisepoliitilise ning välispoliitilise pinge leevendumine omab otsest positiivset väljundit ka transiitkaubanduse pinnal. Eesti varajane ühinemine ei ole halb tegevus iseeneses. ELiga avanevad uued võimalused tuleb kasutusele võtta, kuid selle kõige juures pole vaja vanu liite kohe ära unustada.

Läbirääkimisprotsessi käigus kui ka hiljem liidu liikmena tuleb Eestil arvestada asjaoludega, mis tekitavad probleeme eelkõige idasuunalise rahvusvahelise kaubanduse arendamisel. Objektiivsetest põhjustest tingitult karmistub Eesti transiitkaubanduse kliima pärast liikmeks saamist oluliselt. Meie konkurentsieelised lõunanaabrite ees vähenevad eelkõige teenuste hinnatõusu ja uue protektsionistlikuma- konservatiivsema piirületusmehhanismi tõttu. Kuigi bürokraatlik asjaajamine peaks muutuma korrektsemaks toob see endaga kaasa palju uusi regulatiive, mille ühildamine Venemaa vastavate reeglitega pole lihtne.

Parimad näited Eesti tuleviku võimalikest arengutest leiame Soomest. Neil on õnnestunud küll bürokraatlikult edukalt lahendada need vastuolud, mis seoses liikmelisusega ELis tekkisid Venemaa reeglitega, kuid nad kaotasid viimase kümne aasta jooksul peaaegu kõik selle, mille pärast täna Eesti transiitkaubandus õitseb.

Tahaks küsida, kuidas mõjutab euroliidu konkurentsiseadustik nt seda, et meil on transiitkaubanduse teenus kordades odavam kui teistes euroliidu maades (Soomes). Hinnatõusu prognoosimine tundub paratamatu.

Teadaolevad ELi normid sotsiaaltagatistele ning ametiühingute tegevus sunnivad planeerima tõsiselt suuremaid tööjõukulusid sadamates, raudteel ning terminalides. Selge, et Eestile ei sobi eriti soomlaste tugevam positsioon Brüsselis. Soomlastel on aga kindlasti midagi öelda meie siseriikliku majanduspoliitika aadressil, mis seni on soosinud vabamajandustsoonide ja liberaalset majanduspoliitikat Venemaa transiidi ligimeelitamisel. Nii et kerge ei saa meil olema.

Eestil on paljude murede kõrval, mida peaks saama lahendada, ka palju võita. Brüsseli ?banaani vormi? standardiseerimise põhimõte kehtib ka infrastruktuuris ning see on meile väga kasulik. Tänu ELi sisestele programmidele suurenevad kindlasti rahavood, mis lühikese aja jooksul suudavad oluliselt parendada meie infrastruktuuri olukorda.

Tõsi neid otsetoetusi jagatakse riigile ja riigi kaudu. Sadamate ja raudtee erastamise järel ei pruugi meil enam olla võimalusi ELi maksumaksja arvel parendada oma peamisi infrastruktuuri kanaleid. Küll aga on edaspidi tõenäoliselt tänu regulatsioonimehhanismide täiustumisele ja ärikultuuri tõusule võimatu sadamas planeerida kahe ülimalt tuleohtliku ja mitte kokkusobivale kaubale ühise kai rajamist või viia ja unustada tormisele reidile kümneid tuhandeid tonne masuuti sisaldavat tankerit, mille katastroofiohtlik seisukord on üldteada.

Kindlasti suurendab väikese naabri, kelle majandus on tihedalt integreerunud Venemaaga, kuulumine ELi aga vene kapitali huvi Eesti vastu.

Varem või hiljem kaldub ELi arengu raskuskese jälle turusuhete (raha) reguleerimisele, nagu see oli liidu alguspäevil. EL sai ju alguse metalliliidust ning vajadusest Euroopas uute pingete vältimiseks siduda majanduslikult omavahel Prantsusmaa ja Saksamaa. Eesti poliitikud peaksid seda endale aeg-ajalt meelde tuletama ning teostama enne liidu liikmeks saamist ja selle liikmena poliitikat, mis arvestaks selle liidu esialgseid (ja taas prioriteetseks tõusvaid) eesmärke, kahjustamata seejuures meie strateegilist eelispositsiooni.

Lõunanaabritega arvestamine oleks sellel foonil meie hea valik. Eesti ?jonn? ja kaine mõtlemine on loonud riigile edumaine, millele on minu arvates kasulikum lätlaste ja leedulaste ergutamine, mitte oma naba imetlemine.