Rahuloleval töötajal tekib sisemine vajadus tööd teha

Töörahulolu mõõtmiseks hakati 1930ndatel aastatel koostama mitmesuguseid küsimustikke, milles paluti töötajatel hinnata töö olulisemaid tunnuseid nagu töö raskus, pinge, vaheldus, tasu jm. Nende hinnangute summeerimisel saadud indeksit vaadeldi kui töömeeleolu või tööga rahulolu taset, mida soovitati hoida võimalikult kõrgel.

Positiivse töössesuhtumise kõrgeima taseme korral võib hakata rääkima sisemisest vajadusest tööd teha. Sellisel juhul pole töö enam vahendiks, vaid on eesmärk omaette. Inimene jätkaks tööd ka siis, kui selleks poleks välist sundust.

1991. aastal Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuring näitas, et 16 tööd iseloomustavast näitajast peeti kõige olulisemateks võimalust töötada iseseisvalt, töö huvitavust ja uute oskuste õppimise võimalust. 47 rahulolualase uuringu tulemuste analüüs näitas, et tööga rahulolu ja töötajate osalemine otsustamises on omavahel positiivselt seotud. Need uuringud olid läbi viidud riikides, kus turumajandus oli olnud valitsev rohkem kui sajand. Tekkis kahtlus, et võib-olla on sellised juhtidepoolsed hoiakud, et inimesel ei pea töö juures hea olema, pärit sotsialistliku korra ajast, sest siis oli lihttööline tunnistatud riigis kõige olulisemaks isikuks ja muudatusi ei tulnud teha ellujäämise nimel.

Et jõuda selgusele, kuidas on sotsialistliku pärandi maharaputamine õnnestunud, viisime läbi ulatuslikud kaks aastat kestnud uuringud Eesti ettevõtetes. Ja mis välja tuli? Selgus, et töö rahulolu ja muudatustes osalemise soovi vahel on ka meie ettevõtetes positiivne seos ning võib julgelt öelda, et need töötajad, kelle rahulolu on suurem, osalevad meelsamini ka muudatustes.