Liisimine ei pruugi olla ostust kulukam

Kui firmas on otsustatud, kes ja millisel alusel saab enda käsutusse ametiauto ning milline saab olema automark, peab otsustama, kuidas ametiauto soetamist rahastada. Auto on töövahend, mitte tööobjekt. Ettevõtete arenguga koos arenevad ka turul pakutavad teenused ja võimaldavad kõigil keskenduda nende põhitegevusele ning juhtida ressursse nõudvad kõrvaltegevused firmast välja.

Täisteenindusliising on sama suur samm edasi kasutusrendist kui kasutusrent auto ostmisest. Tegemist on mitte ainult finantseerimis-, vaid ka teenindustootega. Kui autoga koos on vaja nii või teisiti vormistada erinevad kindlustused, käia tehnohoolduses, vahetada kaks korda aastas rehve, remontida autot jne, siis miks osta neid teenuseid erinevaist kohtadest, kui kõik võib saada ühe paketina. Reaalselt toimub see nii, et teenuste omahind jagatakse liisingperioodiks olevatele kuudele võrdselt ning kliendile tekib pidev ühesuurune rendimakse, mis sisaldab kõiki temale vajalikke teenuseid koos finantseerimisega. Teenustepaketi saab rentnik vastavalt oma vajadustele ise valida. Võimalik täisteenindusliisingu pakett võib sisaldada järgmisi teenuseid: finatseerimine, registreerimine ARKs, mootorsõidukimaks, liikluskindlustus, kaskokindlustus, kindlustusjuhtumite käsitlemine, tehnohooldused, hädaabi, asendusauto, isikukindlustused, kütusekaardid koos allahindlusega, autopesu ja sisepuhastus, teenindus (autode toomine-viimine, hooldustes käimine jne)

Asja juures on see eripära, et täisteenindusliising ei pruugi kogu teenustepaketi juures sugugi kallim tulla, kui arvestada, et samasugused teenused peab autokasutaja ise tavaliisingule niikuinii juurde ostma. Täisteenindusliisingufirmal aga on erikokkulepped kaupade ja teenuste tarnijatega (nt autotehased, edasimüüjad, kindlustusfirmad jpt), mille tõttu teenuste omahind on odavam. Sisuliselt ostab firma teenused sisse hulgi ja müüb jae. Ja lõpuks täisteenindusliisinguga kaasnevad maksud ? kuna täisteenindusliisingu näol on tegemist jooksvate kuludega, on selle pealt käibemaks tagastuv.

Kindlasti kõige lihtsamini arusaadav sõiduki soetamise viis. ?Maksin raha ära, auto on minu?. See on tõepoolest nii, kuid ainult arusaadavuse lihtsusega asi piirdubki. Paraku kaasnevad ostmisega koheselt mitmed küsimused.

Finantskulu. Kunagi pole nii, et raha vedeleb ettevõttes niisama. Alati on sellel kindel hind. Seda isegi juhul, kui on piisavalt vabu vahendeid. Siis on kõige lihtsam võtta alternatiivseks raha hinnaks parajasti pankade poolt pakutav deposiidiintress sama perioodi eest, mille jooksul hoiate firma raha auto all kinni. Kusjuures ei pea nimetama, et pangadeposiit on oluliselt riskivabam investeering kui auto. Seega on kõige lihtsam, kui korrutate auto hinna alternatiivselt saada võiva kasuga (nt deposiidiintress). Samuti ei tohi unustada auto amortisatsiooni. Selle all mõistame siinkohal reaalset turuhinna langust, mitte raamatupidamislikku amortisatsiooni. Sealjuures on turuhinda näiteks kolme aasta peale ette ennustada üsna raske. Kõige lihtsam viis on siiski võtta sama või lähedase automargi praegusel hetkel näiteks kolme aasta vanuse mudeli turuhind, lahutada sellest igaks juhuks riskikoefitsient ca 20% ning jagada saadud summa potentsiaalse autokasutusperioodi kuude arvuga (nt 36). Sellisel puhul saamegi kokku nii auto hinna amortisatsiooni kui ka alternatiivse finantskulu. Loomulikult jääb auto firma omandusse, kuid edaspidi võib tekkida probleem, kui tahetakse vahetada vana autot uue vastu. Keegi peab seda müüma hakkama ning uskuge mind ? see polegi nii lihtne. Samuti pole teada tulemus.

Liikluskindlustus. Vaadake, milline on teie firma riskiklass ja millises piirkonnas olete registreeritud, ehk kui suureks kujuneb teie liikluskindlustusmakse. Ostmise puhul teil valikut pole, kuid liisingu puhul saab kasutada ka liisingfirma kindlustustingimusi. Teie vaadata on, kummad on soodsamad.

Maksud. Tegelikult põhiküsimus auto ostmise puhul. Auto soetamisele kuluva summa osas ei saa ettevõte käibemaksu tasaarveldada ega tagasi. See teeb auto kasutuse ostmise läbi oluliselt kallimaks.

Lisaks tuleb loomulikult kokku liita kõik muud kulud, mis ülalpool kirjeldatud. Alles seejärel saame õige pildi autole kuluvatest summadest kalendrikuus.

Finantskulu. Võrreldes ostmisega tekib siin väike eelis, kuna kogu raha ei panda korraga auto alla kinni, vaid hakatakse seda välja ostma osadena. Liisinglepingu sõlmides jääb auto seniks liisingfirma omandusse, kuni kõik maksed on tasutud. Seejärel läheb auto omandiõigus üle liisinguvõtjale ehk rentnikule. Loomulikult lisandub auto väljaostumaksetele ka intress. Lepingu lõpus aga tekib sarnane probleem, mis auto ostmiselgi. Mida teha nüüd enda omanduses oleva mitu aastat vana autoga. Kui on soov see välja vahetada, siis tuleb taas hakata tegelema auto müügiga. Iseenesest heana tunduv seik, et auto on saanud rentniku omaks, ei ole tulnud niisama, vaid see on lepingu jooksul kinni makstud. Seetõttu on ka liisingmaksed mõnevõrra kõrgemad kui näiteks kasutusrendi puhul. See tähendab seda, et sisuliselt on rentnik auto alla pannud raha järk-järgult. Selle loodab ta nüüd autot müües tagasi saada. Reeglina kasutatakse liisingtehingutes annuiteetmaksegraafikuid. See tähendab ühesuuruseid liisingmakseid kogu liisingperioodi jooksul. Annuiteetgraafiku puhul tuleb arvestada, et alguses makstakse põhiliselt intressiosa ja vaid pisut auto väljaostumakset. Need proportsioonid graafiku jooksul muutuvad ja alates graafiku keskpaigast maksab rentnik juba rohkem põhiosa ja vähem intressi. See on oluline nüanss, kui näiteks soovitakse enne rendiperioodi lõppu lepingut muuta või katkestada. Sellisel juhul käivad kõik arvestused auto kinnimakstud jääkväärtuse järgi, st. lepingu algupoolel on klient justkui samasuure makse puhul üsna vähe jõudnud tegelikult autost välja osta - ta on tasunud intressi ette. Selline süsteem kehtib nii kapitali- kui kasutusrendiarvestuse puhul.

Maksud. Samuti väga oluline nüanss. Kehtib sama reegel, mis auto ostmise puhul ? auto väljaostumaksetelt käibemaks ei tagastu. Loomulikult lisanduvad kõik muud ülalolevad kulud.

Finantskulu. Kasutusrent on finantseerimisinstrument, mille puhul on jooksev kulu kõige väiksem. Lepingus kliendiga jookseb vaid kasutusrendimakse. Liisingfirma raamatupidamises aga käib samal ajal arvestus nii: autot rentima hakates teeb rentnik suurema esimese rendimakse või avansilise makse, see arvestatakse maha auto hinnast ja intress hakkab jooksma juba vähenenud võlakohustuselt (samamoodi käib see ka kapitalirendis). Edasi aga tuleb kapitalirendist erinev osa. Liisingfirma arvestab auto võimalikku jääkväärtust liisingperioodi lõpus ja võtab automüüjalt selle kohta tagasiostukohustuse. Jääkväärtus peaks olema võimalikult turuhinna lähedal miinus riskikoefitsient, mis tavaliselt võetakse maha kaitseks turukõikumiste vastu. Edasi hakatakse finantsiliselt amortiseerima vaid auto alghinna (millest on lahutatud esimene rendimakse) ja jääkväärtuse vahet. Selline süsteem teeb kasutusrendimakse kapitalirendist oluliselt odavamaks. Rentnik ei pea tervet autot kasutusaja jooksul välja ostma, ta vaid maksab seda osa, mille võrra auto turuhind lepinguperioodi jooksul väheneb. Lõpus võib ta ise otsustada, kas tahab lepingut pikendada juba lähtudes väiksemast auto hinnast (st jääkväärtusest, milleni ta on auto kinni maksnud), lepingu lõpetada ja uue auto rentida või oma renditud auto jääkväärtusega välja osta. Viimasel juhul peab silmas pidama, et kuna kõik tehingud peavad toimuma turuhinnaga, siis juhul, kui auto jääkväärtus on madalam turuhinnast (mida hinnatakse Eesti Konjunktuuriinstituudi bülletääni järgi), peab auto ostja tasuma käibemaksu turuhinna järgi.

Maksud. See on kasutusrendi puhul parim osa, kuna kasutusrent on raamatupidamises kulu, saab sellelt ka käibemaksu tagasi. Oluline on selle juures kaks asja: auto peab olema töökasutuses ja liisingleping ei tohi sisaldada auto väljaostu ega omandi üleminekut rentnikule.

Autor: Jürgen Täll