Üks valitsuse tööaasta toob riigile 5 miljardit

Majanduse ja poliitikaga kursis olevatel inimestel pole enamasti põhjust Äripäeva lugedes ei üllatuda ega ennast liialt pahandada. ÄP on Eesti ühiskonnas omaette nähtus, millega otsekohe seostuvad lahmivad seisukohad, igasuguse analüüsi puudumine, enda autoriteediks pidamine kõigis küsimustes. Riigi ja ühiskonna korraldamise valdkonnas võib ÄP üldist lähenemist kokku võtta nihilistliku lausega ? parem kui riiki poleks, peaasi, et leheveergudel börsikursse saab trükkida.

Pole mõtet hakata detailides ümber lükkama ÄP poolt ?kaudseteks kahjudeks? arvatud kaemuslikke miinuseid. Seda enam, et paljud süüdistused on sellesama lehe veergudel kohe pärast avaldamist ümber lükatud või juba ammendava selgituse saanud. Üht teab ÄP kollektiiv muidugi kindlalt ja õigesti, seda, et kogu maailmas ainult Saaremaal kasvava robirohu tihumeetri ega valgepõsk-lagle tapakaalu kilo hinda pole võimalik määrata. Nii ei saagi keskkonnaminister Kranichi looduskaitselisi argumente süvasadama Undvale ehitamise vastu arvudesse panna.

Öeldakse küll, et parim kättemaks on mitte muutuda samasuguseks. See tähendanuks ÄP laimule mittereageerimist. Kui aga vastaksin ÄP sarnase demagoogiaga ja väidaksin, et Eesti viimase kahe aasta SKP kasv on ainult Mart Laari valitsuse teene!? Teatud mõttes on see väide tõene. Valitsus on majanduses oluline agent.

ÄP on väitnud, et Eesti majanduse edu taga on vaid erasektor. Valitsus loob sellele edule eeltingimuse. Kui võtta positiivse mõjuna viimase kahe aasta SKP kasv (1998. aastal oli SKP maht 73 mlrd ja 2000. aastal 84 miljardit, siis saame vaheks 11 mld). Seega positiivne ?netoefekt? 9 mld ehk üle 6000 krooni inimese kohta. Tahan veel toonitada, et ärgu lehelugeja hakaku mind süüdistama väites, et pean majanduskasvu ainult valitsuse teeneks.

Eesti on viimase kahe aastaga teinud arengus suure hüppe. Esimest korda on riigi järelevalve asutused hakanud tõhusalt tööle. Eesti üldise kiire arengu tõttu on teravnenud konkurents eraettevõtluse paljudes harudes. Selline olukord on ebaausatele vastuvõtmatu. On hakanud mõranema nõukogulik mentaliteet, mil riigi tagant varastamine oli täiesti normaalne.

On selge, et huvigrupid, kes taolisest arengust kahju saavad, pöörduvad valitsuse vastu. Ajakirjanduse valvsus on üks oluline tegur, mis suudab takistada niisuguste huvigruppide mõju. Ennustan, et järgmisena langeb valitsus metalli- ja metsavaraste ?õigustatud? pahameele alla.

Kahju, et üksnes negatiivsest juhinduv ÄP ei taha üheski valitsuse ettevõtmises näha mitte ühtki positiivset nooti. Parimaks näiteks sellele on hiljuti ilmunud artikkel, kus Euroopa Liiduga ühinemise kuludeks loetakse 40 miljardit krooni. ÄP teab väga hästi, et nimetatud 40 miljardi näol on tegu normaalsete arengukuludega, mida peab Eesti igal juhul kandma, aga mis oleksid veelgi suuremad, kui meil puuduks ELi poolne tugi. Pensionireform ja keskkonnainvesteeringud tuleb teha nii või teisiti. Miks külvab ÄP ühiskonnas nn ?europaanikat??

Ettevõtjate huvisid kajastav ajaleht peaks ju teadma, et ELiga liitumine on ettevõtjatele kasulik turgude avamise näol? Ja miks püüab ennast majandusleheks nimetav väljaanne igal võimalusel maha teha valitsust, kui majandusarengu positiivsed tulemused peaksid kõige selgemini näha olema just talle?