Liigne usaldus teenib petistele raha

Jaanus Laidvee 27. august 2001, 00:00

Pärast järjekordset näppude kõrvetamist tuli minu juurde üks firmajuht ning süüdistas oma endisi kliente: ?Olid ikka petised. Petsid mult nii ja nii palju raha välja.? Kuulates ära tema loo, pidin tõdema, et tegu oli tõesti petistega ja nendel lasub süü kreeditorile kahju tekitamises.

Aga kas saab alati süüdistada ainult võlglast? Kas me ise pole mitte kaassüüdlased olukorra tekkimises? Äritegevus partneritega, kellest midagi ei teata või teatakse väga vähe, on ükskõik millises valdkonnas riskantne.

Äripartneri tausta uurimiseks on mitmeid allikaid. Suhteliselt lihtne ja odav on päringu teostamine registritest, mis sisaldavad andmeid ettevõtete finantsnäitajate ning võlgnevuste kohta: näiteks äriregistri keskandmebaas, krediidiinfo andmebaas, maksuameti andmebaas. Need andmebaasid sisaldavad küll andmeid paljude ettevõtete kohta, kuid nende täiendamine pole alati kõige kiirem ja seetõttu on andmed kohati ebatäpsed. On olnud juhtumeid, et isegi kuue kuu vanuseid sündmusi ei ole niinimetatud üleriigilistes andmebaasides kajastatud.

Isikud, kes on võlgade sissenõudmisega rohkem kokku puutunud, teavad, et tihti on nädalate, mitte kuude küsimus, kas võlglaselt saadakse raha kätte või mitte. Kahjuks on Eesti äriilmas laialt levinud tava, et kui ettevõte muutub püsivalt maksejõuetuks sellesuunalise sihipärase tegevuse tulemusena või halbade asjaolude kokkulangemisel (majanduslangus, turgude ümberorienteerumine, börsikrahh), kandivad omanikud enamiku varast enne pankrotiprotsessi firmast välja ning võlausaldajatel ei jää muud üle kui kahjumit kanda. Seetõttu ongi eespool nimetatud juhtudel vajalik kreeditori väga kiire ja otsustav sekkumine võlgnevuse kättesaamiseks, mis aga eeldab pidevalt värske ja objektiivse informatsiooni valdamist.

Kõige operatiivsemat informatsiooni saab ikkagi inkassofirmadelt, sest nemad on sündmuste keskel ning puutuvad päevast päeva võlglastega kokku.

Soovitatav on küsida informatsiooni suurematest inkassofirmadest, sest nendel on reeglina suuremad ja adekvaatsemad infobaasid kui väiksematel tegijatel.

Ühest kirjeldust tüüpilise võlglase kohta on väga raske anda. Inimestel, kes on puutunud võlglastega pikemalt kokku, on tekkinud küll erialane vaist, kuid kindlasti petab ka see aeg-ajalt.

Kui inimese välimusest pole võimalik väga palju välja lugeda, siis võlglase käitumine ütleb meile juba oluliselt rohkem ja professionaal saab reeglina aru, kas makseraskused on tingitud objektiivsetest asjaoludest või on tegemist kuritahtliku käitumisega.

Pahatahtliku võlglase peamine eesmärk on lükata probleemi edasi maksimaalselt kaua, lootuses, et kreeditor või võlanõudja võla nõudmisest väsib, olukorraga lepib ning on nõus nõude kahjumisse kandma.

Pahatahtlik võlglane kasutab peamiselt kahte taktikat. Esimest nimetan ma surnuks rääkimiseks ja teist kadunukese mängimiseks.

Nagu esimesest nimetusest järeldada võib, räägitakse kreeditorile igasugust jama, mille eesmärk on kreeditor uskuma panna, et makseraskused on ajutised ning raha laekumiseni pole palju jäänud.

Tähelepanuväärne on see, et ainult üksikud võlglased ütlevad otse välja, et võlga nad maksta ei kavatse. Seetõttu tuleks osata vahet teha õige ja suure tõenäosusega vale jutu vahel.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Lahtiseletatult võib öelda, et sageli oleme just ise süüdi võlgade tekkimises. Oma tegevuse või tegevusetusega loome soodsa pinnase petturite tegevusele.

Et ebatõenäoline võlgnevus ei kujuneks probleemiks, tuleks sellele mõelda enne teenuse osutamist või kauba müümist.

On terve hulk suhteliselt lihtsaid ja väikeseid kulutusi nõudvaid meetmeid, mille rakendamisel teeme kuritahtlike inimeste tegevuse oluliselt raskemaks ning oma firma neile väheatraktiivseks (vaata tabel: ?Vead, mida tehakse äripartneriga suhtlemisel?).

Ometi ei järgita neid lihtsaid tõdesid alati. Põhjuseid võib olla mitmeid.

Esiteks pole firmajuht enda jaoks tehingut korralikult läbi mõelnud.

Teiseks eeldab see madalamate astmete töötajatelt teatavate rutiinsete toimingute teostamist. Kuigi juhtkond on kindlad protseduurireeglid välja töötanud ning kehtestanud, ei suudeta nende tähtsust töötajatele piisavalt selgitada või ei viitsi töötajad neid vajalikul tasemel täita.

Kolmandaks võib firma töötada luige, haugi ja vähi põhimõttel: puudub koordineeritud juhtimine osakondade vahel. Näiteks huvitab müügimeest ainult müüginumber, mitte niivõrd see, kas müüdud kauba eest ka raha laekub.

  • Uuele (loe: tundmatule) kliendile pakutakse kohe püsikliendi soodustusi: pikk maksetähtaeg, suur krediidilimiit jne.

  • Ei kontrollita, kas lepinguid allkirjastavatel isikutel on volitused lepingute allkirjastamiseks (kanne B-kaardil, nõuetekohane volikiri). Sageli kasutavad petturid lepingute allkirjastamiseks tankiste, kellel ei ole selleks volitust, ja võlgnevuse tekkimisel pole võimalik võlga sisse nõuda, kuna võlglasel on alati võimalus väita, et ta pole nimetatud kohustusi võtnud.

  • Lepingutes täidetakse kliendi andmete osa ebakorrektselt. Eriti kui on tegemist väikeste ja tundmatute firmadega, tuleks üles kirjutada tegelik aadress, telefonid, arve(te) numbrid, kontaktisikud, et probleemi ilmnemisel oleks võimalik kohe reageerida.

  • Antakse kaup saatelehte või vastuvõtmise-üleandmise akti koostamata ja kauba vastuvõtja allkirja nimetatud dokumendile võtmata. Sel juhul on väga raske hiljem tõendada, et see isik on kauba saanud.

  • Ei kontrollita saatelehti allkirjastavaid isikuid. Väga levinud on järgmine petuskeem: pettur tuleb kaubale järele ja esineb kaupa tellinud firma nimel. Laotöötaja ei oska midagi kahtlustada ja väljastabki kauba vastuvõtja isikut tuvastamata ja tema isikuandmeid kirja panemata. Hiljem, pärast tõe selgumist, ei suudeta ei isiku nägu ega auto numbrit meenutada.

  • Ehituslepingute korral jäetakse lepingus fikseerimata tööde täpne kirjeldus ja summad. Kuna ehitusjuhtumid on peaaegu alati problemaatilised, siis mida täpsemalt lepingus lepingupoolte õigused, kohustused ja tegevused fikseeritakse, seda väiksem on tõenäosus, et lepingut on võimalik kreeditorile kahjulikult tõlgendada.

  • Laenulepingut ei vormistata kirjalikult või laenulepingus ei fikseerita laenuandjat, -saajat, -summat ega tagasimaksmise tähtaega.

  • Kui laenulepingus on sätestatud laenusumma tagasimaksmine pikaajalise graafiku alusel, on mõttekas fikseerida laenulepingus kreeditori õigus nõuda kohe kogu laenusumma tagastamist juhul, kui deebitor rikub graafikus sätestatud maksetähtaegu.

  • Käenduslepingule ei võeta käendaja allkirja.

  • Lastakse käenduse tähtaeg mööda. Tsiviilkoodeksi kohaselt saab käenduse korral käendajalt võla tasumist nõuda ainult kolme kuu jooksul võlanõude tekkimisest. Juhin tähelepanu, et see nõue kehtib iga osamakse kohta eraldi, mitte alates maksegraafiku lõppsumma tasumise tähtajast.

  • Lastakse ennast surnuks rääkida. Usutakse liiga kergekäeliselt lubadusi. Võlglane lubab pidevalt, et maksab, tuues uusi ja uusi ?ettenägematuid? põhjuseid, miks ta eelmist lubadust täita ei saanud.

  • Nõustutakse liiga pikkade maksetähtaegadega. Ka inkassovaldkonnas kehtib suurepäraselt tuntud vanasõna: parem varblane peos kui tuvi katusel. Lahtiseletatult tähendab see seda, et tuleks sõlmida maksegraafik võimalikult lühikeste maksetähtaegadega. Sel juhul võib graafik olla suhteliselt pikk (näiteks aasta), kui aga maksetähtajad on igal nädalal, siis on võimalik võlglase soovi mitte maksta avastada maksimaalselt nädalase viivitusega. Kui aga aastane maksegraafik sisaldab näiteks nelja kvartaalset makset, millest esimene makse toimub alles kolme kuu pärast, siis võin kogemusele tuginedes kinnitada, et selliselt sõlmitud graafikutest hakkab tööle vaid mõni üksik.

  • Kokkulepped jäetakse konkretiseerimata ja kirjalikult fikseerimata. Igasugune kokkulepe võlglasega peab olema kirjalikult fikseeritud, näidates ära ka tagajärjed, mis saabuvad, kui kokkuleppest kinni ei peeta. Kirjalik kokkulepe võtab võlglaselt võimaluse hiljem väita, et kreeditor ei saanud asjadest õigesti aru ning tegelikult mõtles ta hoopis midagi muud. Samas kui nõude alusdokumendid pole juriidiliselt just kõige korrektsemalt vormistatud, tugevdab kreeditor kirjaliku kokkuleppega oma nõuet (väga vajalik siis, kui ikkagi selgub, et on vaja alustada kohtumenetlust).

  • Kokkuleppe hilinenud või puudulik järelkontroll

  • Kirjalik kokkulepe on küll hea, kuid tema jõud devalveerub kiiresti, kui ei jälgita operatiivselt selle leppe täitmist. Kaks nädalat pärast maksetähtaja möödumist helistades ja küsides, miks on võlg tasumata, jätate võlglasele mulje, et ei juhtugi midagi hullu, kui ta tähtajaks ei maksa.

  • Rahuldutakse esimese sissemaksega. On võlglasi, kes soovivad sõlmida maksegraafikut, mille esimene ja mitte väga suur makse on kohe pärast maksegraafiku sõlmimist ja ülejäänud maksed alles pärast teist või kolmandat kuud. See on tihti võlglase alatu võte, et panna kreeditori uskuma oma maksejõulisuses ja heas tahtes ning et võita piisavalt aega viimaks oma firma sellisesse seisu, kus võlgnevuse kättesaamine on võimatu.

  • Loobitakse mõtlematult katteta ähvardusi. Enne võlglase teavitamist järgmisest sammust ja tähtajast kaaluge põhjalikult, kas te suudate sanktsiooni ka rakendada. Iga võlglasele esitatud sanktsioon tuleb kindlasti täide viia, vastasel juhul ei võeta teid mõne aja möödudes enam tõsiselt ja edaspidise võlanõudmise tulemus on väga küsitav.

1. vale
Investori kaasamine

Väidetakse, et hetkel käivad läbirääkimised uue investoriga (enamasti on need ka lõppjärgus) ning pärast investori kaasamist mõne kuu jooksul saab ettevõte uue hoo sisse ja probleemid lahendatakse.

2. vale
Võla maksmine

Võlgnik väidab, et talle ollakse samuti võlgu. Tuuakse välja mingi suur projekt, mille eest pole veel tasutud, ja kohe kui võlgnikule ära makstakse, tasub ka tema oma võla.

3. vale
Otsustajad on ära

Poetakse selle taha, et (kaas)otsustajad on pidevalt ära (reeglina raskesti tabatavas kohas, näiteks välismaal) ja ilma nende isikuteta pole võimalik otsust selles küsimuses langetada. See on lõputu ring, sest olukorda, kus kõik ?otsustajad? oleksid kohal, ei saa tekkida.

4. vale
Pankrot on kõige lõpp

Näiteks kui saata võlglasele teade, et mittemaksmise korral alustatakse kohtumenetlus, väidab võlgnik, et pankroti algatamisel pole mingit mõtet, sest sel juhul ei jätku kindlasti vara nõuete rahuldamiseks (teinekord öeldakse isegi, et siis teeme kõik teie nõude mitterahuldamiseks), kuid rahumeelse asjaajamise korral lubatakse kindlasti tasuda.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing