Enesehindamine kui õppida sooviva organisatsiooni töövahend

Maailmaklassi organisatsioonid keskenduvad eelkõige väärtuse loomisele kõikide huvipoolte jaoks (oma klientidele, omanikele, töötajatele ja ühiskonnale) ning pürgivad organisatsioonilise täiuslikkuse poole.

Nad on teadlikud sellest, mis loob organisatsioonis väärtust ja kuidas oma strateegiaid ellu viia ning protsesse juhtida. See on terviklik lähenemine juhtimisele, millest on saamas edukate organisatsioonide jaoks ülemaailmne norm. Kui traditsioonilised hindamismudelid keskenduvad eelkõige finantsnäitajatele, siis enesehindamise meetodites on suur rõhk põhjus-tagajärg seostele, aidates vastu võtta õigeid otsuseid õigete tulemuste saavutamiseks.

Enesehindamine (self-assessment) on kõikehõlmav, süstemaatiline ja regulaarne organisatsiooni tegevuste ja tulemuste ülevaatus vastavalt mingile täiuslikkusmudelile (excellence model). Täiuslikkusmudel aitab tippjuhtkonnal näha organisatsiooni kui vastastikku seotud väärtustloovate protsesside võrgustikku ja viia läbi enesehindamist oma tugevate külgede ja parendusvaldkondade väljatoomiseks.

Hindamisel on võrdne kaal antud põhjustele (võimaldajad) ja tagajärgedele (tulemused). See aitab vastata küsimusele: kas me teeme õigeid asju, et saada õigeid tulemusi? Organisatsiooni seisundile kõiki olulisi valdkondi kattev hinnang tugineb faktidel, mitte pelgalt arvamustel.

Enesehindamine ei lõpe diagnoosi panekuga, vaid konkreetsete parendustegevuste planeerimisega ja elluviimisega, mille arengut seejärel jälgitakse.

Täiuslikkusmudel on heaks raamistikuks pidevale parendusprotsessile ja õppiva organisatsiooni loomisele ning toetab uusi ja innovaatilisi lähenemisviise.

Enimtuntud täiuslikkusmudelite alusel antakse välja ka erinevaid kvaliteediauhindu. Pioneeriks selles vallas on Jaapanis 1951. aastal asutatud Deming Prize. Maailmas ilmselt populaarseim hindamismudel on USA Baldrige Awardi kriteeriumsüsteem, mida kasutavad kümned tuhanded organisatsioonid oma tugevate ja nõrkade külgede analüüsiks. Euroopas on levinud EFQM-i (European Foundation for Quality Management) loodud EFQM Excellence Model. Viimane on ka Eesti Kvaliteediauhinna aluseks.

Enesehindamine peaks olema iga-aastase planeerimisprotsessi lahutamatu osa, mitte ühekordselt ettevõetav kampaania. Hindamistulemused võimaldavad mõõta edukust ajas, tuues välja erinevate tulemuste trendid, samuti võrdlused püstitatud eesmärkidega.

Enesehindamine tunnustatud mudeli järgi on ka heaks võrdlusanalüüsi (benchmarking) aluseks, võimaldades enda võrdlemist nii konkurentide kui ka maailmaklassi organisatsioonidega. Tehes kindlaks erinevuse oma ja teiste ettevõtete vahel on võimalik määratleda vajadus muudatuste järele.

Enesehindamine täiuslikkusmudeli järgi ei välista teisi lähenemisviise, pigem vastupidi - erinevad meetodid ja süsteemid, mis sageli elavad organisatsioonides nagu omaette elu (nt strateegiline planeerimine, tasakaalustatud mõõdusüsteem (balanced scorecard), ISO 9000, ISO 14 000, motivatsioonisüsteem jne) püütakse integreerida ühtseks tervikuks, mis aitab ellu viia organisatsiooni missiooni ja strateegiaid.

Enesehindamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid - alustades lihtsamatest küsimustiku ja maatriksmeetoditest ja lõpetades põhjalikumate seminari- ja auhinnaprotsessi simulatsiooni meetoditega.

Sõltumata meetodi valikust jäävad enesehindamise põhimõtted samaks: tippjuhtkonna pühendumus ja osalemine; selge tegevuskava; asjakohaste teadmiste, kogemuse ja ressurssidega inimeste kaasamine; kõikide teavitamine hindamisprotsessist ja selle tulemustest.

Autor: Tiia Tammaru