Teadlased Eesti eduka arengu teenistusse

Eesti areng on muidugi märksa laiem valdkond kui majanduse areng, kuid esimene pole teiseta võimalik. Sellepärast lähtume majanduse arengust.

Eesti sisemajanduse koguproduktist (SKP) annab olulise osa, ligi 20, tööstus, järgnevad veondus, kaubandus. Kui õnnestuks oluliselt suurendada tööstuse mahtu, lisades teadusmahukat toodangut, kasvaks majandus. Selle kaudu saab lahendada paljud teised probleemid. Tööstus teenindab maailmaturgu. Möödunud aastal eksportisime kaupu ca 55 mld krooni väärtuses, enim masinaid ja seadmeid ? enam kui 20 mld ? ning puitu ja puidutooteid ? ligi 9 mld eest. Need alad on arenenud ning arenevad eeskätt maailmateaduse ja tehnoloogia baasil. Kuid vajalik on ka meie osa.

Kuidas meie teadlased nende oluliste sektorite valdkondades tegutsevad?

Esiteks. Tänavu kulutab riik teaduse sihtfinantseerimiseks ca 170 mln kr, kokku ligi 300 mln, seejuures enamasti pisiteemadele. Otseselt masinaehitusliku suunitlusega on neist vaid mõned, mahud tühised, temaatika kirju. Puidutöötlemise alal suudan leida veel vähem teemasid. Ehitus (5,8 SKPst) on toetamist leidnud paaril-kolmel juhul. Energeetika alal loen välja viis teemat ja mahtu ca 3 mln.

Teiseks, pilt ei parane, kui vaadata teadusgrantide jaotust. Kokku ca 70 mln krooni. See raha jaotati 746 teema vahel, keskmiselt 90 000 krooni teemale. Nende seas vaid üksikud masinaehituse, puidu-, ehituse ja energeetikateemad. Kui süveneda teemade sisusse, muutub pilt veel kurvemaks. Ei teki muljet, et üks toetaks teist. Sihtfinantseerimise teemadest on raske välja lugeda sihti.

Kolmandaks, tehnoloogiaagentuuri kaudu finantseerib riik tänavu ca 100 mln krooniga innovaatilist tegevust. Siin on esindatud masinaehituse ja puidutöötlemise teemad. Kahjuks väheneb tehnoloogiaagentuuri eelarve tuleval aastal ligi kolmandiku võrra. Tutvudes agentuuri teemade portfelliga, selgub veel üks tõsiasi ? Eestis viljelevate teaduste struktuur erineb innovatsioonivajadustest. Tehnoloogiasiire vajab paljudel aladel enam rakendusteaduslikku toetust.

Mõned teadlased ütlevad, et meie tööstus on enamasti lihtne allhanketööstus, seal pole neil midagi erilist teha. Samal ajal selgus eksportööride uuringust, et riik ei toeta piisavalt teadusmahuka toodangu juurutamist. Meie tööstusettevõtetes töötab juba rohkesti teadlasi ja insenere. Nad on täna enam valmis koostööks kui eile. Ettevõtete kulutused teadus- ja arendustegevusele (T&A) on kasvamas, selleks leitakse raha. Eelnev oli muidugi lihtsustatud käsitlus ? teadus ei lähe tootmisse otseteed. Tuleb aktiivsemalt otsida teaduse ja tootmise koostööd selle baasil, mis meil on, ning sellest edasi minna. Tänane Nokia kasvas välja ka üpris lihtsast tootmisest.

Eesti T&A maht on hinnanguliselt enam kui 500 mln krooni. Seda on ülimalt vähe. Näiteks masinaehituses ja energeetikaseadmete tootjana tuntud Eestis tegutsev rahvusvaheline firma ABB kulutab selleks aastas ca 12 mld krooni. Mõned veel teadusmahukama toodanguga rahvusvahelised firmad kulutavad 2?3 korda suurema summa, kui on Eesti riigi eelarve.

Hinnanguliselt 70?80 mln krooni on teadus- ja arendustegevuse ekspordi maht (enam tuntud termin ja mõtlemisviis on ?välistoetused?). Neid teadlasi, kes suudavad oma teenuseid eksportida, tuleb toetada. Teadusteenuste ekspordi maht peaks hoogsalt suurenema, selle ala maailmaturg on lõputu. Enamik teemasid tuleb aga enam orienteerida Eesti arengu teenimisele.

?Teadlased on võõrdunud Eesti ühiskonnast, näen selles meie suurimat probleemi,? kirjutas tuntud teadusasutuse juht. Tulemus on see, et teadlasi ei tunta. Huvitav, mitme akadeemiku nime suudavad nimetada näiteks ministeeriumide tippjuhid või mitut tehnoloogiaprofessorit tunneb meie ärieliit? Mitu teadlast kuulub teadmismahukate ettevõtete nõukogudesse? Kui sageli kohtuvad majandusteadlased majanduse tippjuhtidega? Kui teadlasi ja nende töid ei tunta, ollakse kitsid neile ka raha jagama. Toompeale paistavad palju selgemalt pensionärid, arstid, õpetajad.

Teadusel on palju väljundeid. Teadus tagab ülikoolihariduse toimimise. Nüüd, kus ülikoolides vähendatakse õppekavade arvu, tuleks vähendada ka teadusteemade arvu. Paljude tänaste miniteemadega ei saavuta me õieti midagi. Pool miljonit on kapitalimahukamate teadusteemade puhul vaid ühe teadlase tegevuse hädavajalikuks aastaeelarveks, meil aga on enamik sihtfinantseerimise teemasid sellise mahuga. Sisuliselt pearahal põhinev teadusasutuste finantseerimine soodustab feodalistlikku killustumist teaduses. Tulemus on endassesulgumine ja nokitsemine pisiasjadega, vähene tootlikkus.

Erasektor teenib piisavalt kasumit, et tõsta T&A-le tehtavaid kulutusi. Kuna paljudel aladel puuduvad Eestis asjatundjad, viiakse raha välismaale. Riigi rahastamisvõimalused on piiratud. Teadusjuhid ja era- ning avaliku sektori tippjuhid peaksid enam tõsiseid arupidamisi korraldama, et oma kavasid sobitada. Teadusrahade jagajate silmade ees peaksid olema kõrvuti Eesti SKP ja ekspordi struktuur ning Eesti arenguprobleemide loetelu ? neist tuleneb uurimisvajadus, kindlasti ka riigi arengukavad, mis vajavad teaduslikku toetust. Teadlane peab enam tunnetama, kes on tema klient.

Autor: Jaak Leimann