Eurovisiooni tulemust ei tohi ennustada

Õigusriigis kehtivaid seadusi tuleb korrektselt täita ja on teretulnud, kui riik seda nõuab. Kuid samas peaksid otsustajad igati hoolt kandma, et seadused oleksid tegelikkusega kooskõlas, selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetavad. Lihtsam on tarkade seadustega rikkumisi ennetada, kui ebaselgetest sõnastustest johtunud tagajärgi kohtus sirgeks vaielda.

Kehtiva hasartmänguseaduse mitmed punktid on neile, kes mänge korraldades seda järgida tahavad, ebaselged ja tekitavad hirmu minna seadusega pahuksisse.

Näiteks hasartmänguseaduse § 4 kohaselt on totalisaatorid sellised hasartmängud, kus tehakse panus spordivõistluste tulemuste ennustamisele. Totalisaatormängule on omane ka see, et võitjale või võitjatele makstakse võidusumma, mille suurus sõltub sissemakstud panuste kogusummast. Kuna Megapanus korraldab mais totalisaatormängu põhimõttel Eurovisiooni lauluvõistluse tulemuste ennustamist, siis ollaksegi nüüd nõutus olukorras.

Lauluvõistlus ei ole spordivõistlus, seega ei klassifitseeru ta seaduse kohaselt totalisaatormänguks. Tegemist ei ole ka õnnemänguga, mille tulemus oleks täiesti juhuslik nagu kasiinode puhul. Võidulaulu ennustamine ei ole osavusmäng, mille tulemus sõltub füüsilistest võimetest. Lauluennustus ei ole ka kihlvedu, kus seaduse sõnastuse kohaselt ennustatakse sündmuse toimumist või mitte-toimumist ja kus panustaja võidusumma tuleneb varem kindlaks määratud suhtarvust panusesse. Seega tekib küsimus, kas Megapanuse Eurovisiooni lauluvõistluse tulemuste ennustamise mäng on ikka üldse hasartmäng, kui ta seaduses kirjeldatud nelja mänguliigi alla ei kvalifitseeru. Küsimus on oluline seetõttu, et totalisaatormängu läbiviimiseks on kehtestatud kindlad reeglid: korraldajal on vaja vastavat litsentsi, mäng on alla 21aastastele keelatud, kehtivad nõuded reklaami ja maksude osas. Veelgi laiemalt mõeldes saaks totalisaatoreid korraldada missivõistlustele jt konkurssidele. Küsimus totalisaatormängust kui spordivõistlusest kerkiks iga kord taas päevakorrale.

Sama seaduse § 7 räägib mängukohast, millele on kehtestatud omad nõuded reklaami ja muu osas. Kuid mängukoha mõiste ise on tegelikult jäänud defineerimata. Tundub, et seaduses on justkui mängukoht samastatud mängu korraldamise kohaga, mis praktikas tegutsedes tekitab arusaamatusi. Erinevalt kasiinodest saab näiteks Megapanuse ennustusmänge mängida mitte kindlas füüsilises ruumis, vaid just panga, lauaarvuti ja telefoni kaudu. Neil tänapäevastel mängudel, kus saab elektrooniliselt panustada, ei olegi sellist selget mängukohta nagu kasiinode õnnemängude ja osavusmängude puhul.

Segadust tekitab ka hasartmängude reklaamikeeld. Kui mängu kohta käivat infot tõlgendatakse reklaamina ja mängukoha enda reklaam ja asukoha teavitamine on keelatud, jõutakse absurdse olukorrani.

Totalisaatormängud, kus mängijad saavad tulemuse, ennustades panuseid ja õigesti ennustanud saavad panuse kujunenud koefitsiendiga korrutades tagasi, on Eestis veel suhteliselt vähe tuntud. Mängukorraldajad loodavad siiski, et need ebatäpsused ei saa takistuseks Eurovisiooni ennustusmängu läbiviimisel ja tegevusala edaspidisel arengul Eestis.

Autor: Peeter Poom